Kas beebid jonnivad?

Seoses minu värskelt ilmunud raamatuga "Lapse Hing" tuleb meil Stuudios enne ürituse algust sageli juttu laste ja beebidega seotud teemadel.

Eile teatas üks osaleja, kuidas talle jäi valusalt kõrva kriipima ühe tuntud eestlase hiljutine intervjuu telesaatele, kus värske beebiemme uhkusega teatas, et tema mõne kuune beebi näitab juba iseloomu ja JONNIB...

Appi, tahaks seepeale lihtsalt karjatada.

Võtab tõsiselt ohkama ning kukalt kratsima, et ometi tänapäeval kui tulevastele ja värsketele lapsevanematele on kätte saadavad kõikvõimalikud pereloengud ning mitmekülgne kirjandus, levib endiselt arusaam, et kui laps nutab, siis ta kindlasti jonnib.

Mõni rüblik võibolla tõesti jonnib, aga kõne-eelses faasis imik ei jonni ega manipuleeri mitte kunagi ja selle võiks iga värske lapsevanem või lapsevanemaks saada planeeriv täiskasvanu omale pähe kinnistada.

Nutt see on rohkemat ega vähemat kui beebi eneseväljenduse viis, et anda teada oma vajadustest või vajaka jäämistest. Kõige enam vajab beebi lihtsalt lähedust, sest seda on ta eelnevad üheksa kuud oma ema südame all saanud.

Pildistas Penelope Russak Photography by Penelope

Siinkohal pean vajalikuks jagada beebi läheduse vajaduse katkendit "Lapse Hinge" raamatust:

Olin šokeeritud, kui lugesin ühest laste ja pere teemalisest foorumist ühe vastse ema küsimust: “Kas vastsündinu võiks kohe eraldi tuppa magama panna?”

Selle peale vastas minu suureks üllatuseks terve rida emasid, et nende beebid magavadki algusest peale oma toas.

Mõned väljavõtted foorumist:

“Meie panime ta kõrvaltuppa alates kahe nädalaselt, kuna ta magas gaasivalude tõttu nii lärmakalt. Ta polnud ärkvel, aga läbi une häälitses kui gaasid käisid. Elu läks kohe lihtsamaks – kõik magasid edaspidi palju paremini,” kirjutas üks ema.

Sellele järgnes sarnane kommentaar: “Meil magab beebi algusest peale oma toas, sest ta karjub palju ja me laseme tal ennast tühjaks nutta. Käin teda vahepeal vaatamas ja söötmas.”

Kolmas ema kirjutas: “Kuna mees peab hommikul vara ärkama ja tööle minema, siis on lapsel oma tuba ja las harjub seal, et iga kisa peale me kohale ei jookse.”

Neljas ema avaldas: “Beebid oskavad väga varakult manipuleerida, seetõttu ei peaks päris iga nutu peale reageerima.”

Viies ema üllitas: “Laps peab varakult aru saama, et kõik ei tantsi tema pilli järgi ja emal on ka oma elu.”

Rängema versioonina meenus mulle üks kunagine perekonnatuttav, kes oma imikule viinalapi otsaette pani, et laps uimasemaks jääks ja ta ise saaks peole minna.

Kõiki neid kommentaare lugedes tõusis mul nutt kurku, sest ma tean, mida tunneb beebi oma kehas. Mu lapse hing õpetab sageli, kuidas imiku keha tuleb toetada, hellitada ja hoida. Beebi ei nuta kunagi põhjuseta, jonnimisest rääkimata – kui imik nutab, siis tal alati valutab kusagilt, teda häirib ebamugavustunne või mingi hirm, mis tähendab, et ta vajab igal juhul lähedust.

Beebiiga on lapse hinge jaoks üldse üks suur piin ja seetõttu käivad nad oma kehast sageli ära.

Lapse keha jaoks on siia ilma tulek äärmiselt ränk ja šokeeriv kogemus. Ühtäkki ümbritseb teda täielikult uus keskkond, õhk, lõhnad ja helid. Tervelt üheksa kuud on ta olnud turvaliselt oma ema üsas südame all ning järsku visatakse ta teise tuppa... üksindusse, teadmatusse, valutava keha kannatusse.

Eemaldada nuttev laps endast kaugele ja gaasivaludes piinlema, nõudes, et värske ilmakodanik ise oma valude, ärevuse ja hädadega toime peab tulema, on ülim sadism. Ja sellist väärkohtlemist harrastavad väga paljud (ebateadlikud) emad, kellele on enda uni tähtsam kui õrnale elusolendile heaolu ja turvatunde pakkumine.

Kui eneses tundlikkust arendada ja paluda, et laps annaks peenenergiate tasandil teada, kuidas ema saaks valusid tema kehas leevendada, siis on võimalik oluliselt vähendada ka lapse rahutust ja nuttu. Selle asemel, et kurta, kui raske, keeruline ja väsitav on elu beebiga, võiks kogu seda kisa-karusselli võtta kui telepaatilist väljakutset saada teadmisi, kuidas oma last intuitiivse tarkuse läbi kuulata ja aidata.

Kui lapsega hinge tasandil suhelda ja puudub selgelt kuulmise-nägemise võime, siis on absoluutselt igal inimesel aktiveeritud selgelt teadmine, tundmine, tajumine.

Iga ema oskab oma last lugeda kui ta seda proovib!

On soovitatav rahulikult oma keha peal püüda tunnetada beebi keha (nagu sünnitamise ajal naine kuulas oma keha) ja kuulata, mis asendeid ta välja pakub ehk millised mõtted-ideed-vastused sinu sisse või pähe tekivad. Vastavalt sellele tasub proovida ja katsetada, kas sul on vaja imikut kiigutada, kussutada, teha tema seljale või jalataldadele massaaži, hoida tda õlal või mähkida pehme teki sisse jne.

Laps ei vaja midagi muud peale läheduse ja on ülim julmus talle tähelepanu mitte pakkuda. Siinkohal tuletagem meelde, kui olite ise lapsena haige ja teie juures istus ema. Iga valu ja ebamugavus leevendus hetkega väiksemaks ning te suutsite ema kohalolus jääda kiiremini magama, sest viibisite hoole ja armastuse kaudu edasi antud turvatundes. Sama tunnevad ka beebid: vanema kohalolu pakub eelkõige turvatunnet, mis on omaette valusid leevendava toimega ravi.

Lapse füüsilisest lähedusest ilmajätmine võib põhjustada fataalseid tagajärgi.

Sellest loe pikemalt edasi juba minu värskelt ilmunud raamatust "Lapse Hing", mille leiad autori e-poest www.algolemus.com/shop ja kõikidest suurematest raamatu poodidest (Apollo/Rahva Raamat) üle Eesti.

Ilona Karula /www.algolemus.com/ Kõiksuse Kanaldused Stuudio