Eelmise elu tunne
- Ilona Karula

- Sep 29
- 2 min read
Kõnnin mööda tundmatuid tänavaid ja on tunne nagu ma tean siin iga nurgatagust. Justkui oleksin jõudnud ammu igatsetud koju. Ma ei tunne, et olen äsja kodust ära kolinud. Ma tunnen, et olen tagasi koju kolinud. Kas see ongi eelmise elu mälestus?

Ma pole eales tundnud tõmmet ühegi konkreetse riigi, paiga ega kontinendi vastu. Ma olen pigem tundnud rahutust, kuidas mu pusletükid ei mahu pilti. Ja nüüd kogen šokeerivat turvatunnet ja sügavat äratundmist võõras paigas?
Ma ei plaaninud konkreetsesse paika otseselt tullagi, vaid mõtlesime perega, et reisime oma tööasjadega pisut ringi ja vaatame, kuhu sobib paiksemaks jääda. Aga meie teele sattusid saatuse tahtel inimesed, kes kujunesid kõige otsesemas tähenduses majakaks. Nad näitasid kätte meile terve piirkonna, kust me ei soovi enam lahkuda.
Kõige huvitavam on see, et kui meil oli vaja saatkonnas taotleda välismaalase identifitseerimisnumbrit, siis pakuti meile ainsaks vabaks kohtumise ajaks mu kadunud ema sünnipäeva, mida polnud võimalik muuta ega vahetada. Hiljuti nägingi oma ema unes, kes ütles meile, et oleme õigel teel.
Eelmiste elude kogemusi kirjeldatakse sageli tunnetena, et "mäletatakse" midagi, mida pole selles elus kunagi kogetud. Sagedamini ilmnevad need lapsepõlves (eriti 2–6-aastaselt), näiteks lapsed, kes räägivad detailselt "oma teisest emast", "eelmisest kodust" või isegi surmast. Mina tunnen ennast lihtsalt väga koduselt nagu oleksime aastaid selles paigas veetnud ja siin elanud. Kõik on nii loomulik, naturaalne, orgaaniliselt voolav.
Minu kurb story on see, et olen terve senise elu tundnud end üpris üksiku, isoleeritu, tõrjutu ja välja jäetuna, isegi siis kui mu ümber oli palju inimesi. Nüüd saan ma paremini aru oma rahutusest ja ebamugavustundest, sest ma lihtsalt ei sobitunud teatud pilti. Olen kuulnud paljude inimeste lugusid, kuidas nad igatsevad kuhugi, aga ei tea kuhu. Mina ka ei teadnud, miks ma siin maailmas olen, kus kõik tundub nii võõras, kuni jõudsin paika, kus kõik on tuttav. Ma nagu maandusin rahusse.
Olenemata, kas viibin seltskonnas või üksinda, tunnen ma praegu ennast vägagi vastuvõetuna ja kuhugi kuuluvana. Seda on keerukas sõnadesse panna, aga see on tunne, et oled pusletükk õiges pildis.
Ka meie pere loomises olev uus ettevõtmine on juhtumisi õiges pildis, sest ChatGPT andmetel sobib antud paik meie tegevuse realiseerimiseks Euroopa sobivaimas piirkonnas.
Elada ja tööd teha saab muidugi igal pool, aga kodutunne ei teki aadressist, vaid see ilmutab end hingeseisundist.
llona Karula
Leiad mu raamatud siit www.algolemusshop.com
Minu koduleht on siin: www.algolemus.com
Algolemuse instagram: https://www.instagram.com/algolemus/
Eluvaim kirjastuse instagram: https://instagram.com/eluvaim.publishing.co
Algolemuse Facebook: https://www.facebook.com/algolemus



Imeline! Ma olen ka ennast terve elu tundnud Eestis nagu võõrkeha, alates sünniperekonnast kuni kõigi töökohtade ja sotsiaalsete gruppideni välja. Muudkui olen otsinud kohta, põhjuseid ja lahendusi, et miks ma ei sobi sinna ega tänna. Ainsat leevendust on toonud pidev reisimine. Ning viimasel ajal on kõik uksed, aknad, võimalused jms ka kinni siin tõmbunud, et justkui jalaga tagumikku anda, et mis sa veel ootad siin, et tead ju küll, kuhu hing tõmbab. Tegutsengi nüüd selle nimel. Aitäh inspiratsiooni ja kinnituste eest!