Elu. Muretu lapsemäng

Kunagi käis minu vastuvõtus üks noor maavälist päritolu naisterahvas, kes oli siia Maa peale kehastunud esimesi kordi. Nii võõras, uus ja kummaline on kogu siinne eksistentsivorm talle tundunud ja tundub veelgi enam EBAmaine ehk kõver. Ta meenutas lugu lapsepõlvest, mis tõi ka mulle palju äratundmist ja ehk toob ka teistele tähelastele.

Pildil Matrixi laps nagu me kõik oleme selles süsteemis

Marin oli kolme aastane kui vaatles teisi lapsi mängimas: “Mäletan, et minu peas käis vilgas dialoog iseendaga. Ah, et nii käibki siis elu siin Maa peal. Seda kutsutakse siis mänguks, lapsed mängivad, on muretud ja elu on mäng...” Pidin tooli pealt maha võpatama, sest ühe väikese lapse dialoog minevikust tõstis esile ka minu sisemise lapse –selle poole, mil ma olin veel ühiskonna poolt rikkumata, puhas ja multidimensionaalselt maailmale avatud. Ma mäletan, kuidas vaatlesin oma keha, oma käsi ja jalgu ning pidasin enesega dialoogi: “Mis asi see keha on? Miks see mul olema peab ja mida ma siin raskes, imelikus kestas teen...” Kuigi inimkehas liigutada oli end huvitav, tundus tahke keha siiski tugeva piiranguna, sest igal ööl käisin ma kehast väljas ja siis oli hea. Nüüd kui Marin oma kogemust jagama tuli, tuletas ta sellega mulle meelde kui oluline on minna tagasi hetke, mil sa olid laps, sest siis olid sa tõeliselt elutark, vajalikku infot täis, pääsedes ligi kõigele sellele, mida me praegu läbi vaimsete praktikate taga otsime –sisemist rahu ja piirangutest vabanemist.

Me olime tõeliselt eluks valmis siis kui me olime lapsed. Ja me oleme üha enam elust võõrdunud nüüd kui me oleme täiskasvanud. Miks öeldakse, et lapsed on rikkumata, süütud ja puhtad? Aga selle pärast, et nad ongi. Neil ei ole vahet kellega nad mängivad seni, kuni nende vanemad neile ei ütle, kellega nad mängida tohivad. Samamoodi suudaksid täiskasvanud inimesed rahus elada üksteisega seni, kuni ühiskond ei moodustaks oma majanduslikke, kultuurilisi ja religioosseid raame, öeldes mida ja kuidas tohib.

Me kriipsutame oma elu eduelamused maha hetkest, mil me lõpetame uskumise imedesse ehk kõikvõimalikkusesse, mil meie seest kaob sisemine laps –see, kes oli puhas looja ja siiras armastuse kehastus. Inimene hakkab seesmiselt surema hetkest, mil keelatakse olla loominguline ja kasutada oma intuitsiooni, sest kogu “normaalne” elu taandub kellegi teise poolt loodud normide täitmisele. Aga kui hing ei saa ennast kehas vabalt väljendada, siis tekib inimese sisse rahulolematus ja viha. Ehk see "hästi" ära korraldatud maailm toodab hävingut ja see kaval õppetundide süsteem loob läbi reinkarnatsiooni omakorda lõppematut hävingu nõiaringi.

Me ei ole tulnud siia maailma alluma ega allutama, me oleme tulnud siia elamusi saama läbi ilu ja naudingute. Ilus on kõik see, mis on läbi armastuse loodud ja see ongi hingetoit, mis inimest päriselt elus hoiab. Kõik, mis ei ole armastus ei ole väärt aega, tähelepanu ega energiat.

Ma ei suuda leida ühtegi vajalikku põhjust õppimiseks ega arenemiseks, sest ma leian, et inimene oma puhtas algolemuses on juba täiuslik ja terviklik. See imelik implantaat, piiratud alateadvuse kõvaketas, mis laseb uskuda neid valesid meie ebatäiuslikkusest ja rohelisest noorusest, esitledes seda kõike meie enda nõrkuste ja puuduste pähe on vaja kiiresti eemaldada. Meil on ligipääs üliteadvusele, läbi mille on võimalik taastada oma algne eksistentsiaalne mäluteadvus. Meil tuleb pöörduda tagasi iseendasse, oma algolemuse tuumikusse, kus on meie puhas olemus tõelisel muutmata kujul juba olemas –lihtne, selge, läbipaistev kõikvõimalikkuse kehastus, mis on muretu nagu lapse mäng.