Järgnev teema ajab sallival Eestil harja punaseks ja tõenäoliselt lahkub mu lehelt palju lugejaid, kuid lapsed on minu südameasi ning ma tunnen, et pean jagama seda sõnumit.
Ma ise olen vägagi salliv, aga kõik, mis puudutab lapsi, sealt maalt hakkab mul sellest suurest sallivusest siiber saama.
Räägime surrogaatlusest.
Surrogaat on asendusema, kes sünnitab talle siiratud võõrast päritolu embrüost arenenud lapse. See tähendab, et paar, kes ise bioloogiliselt lapsi ei saa, kasutab iniminkubaatorina teist inimest, kes nende last kannab ja peale sündi imiku neile üle annab.
Siinkohal pean ma vajalikuks selgitada olukorda pisut lapse seisukohast.
Lapse keha jaoks on siia ilma tulek äärmiselt ränk ja šokeeriv kogemus. Ühtäkki ümbritseb teda täielikult uus keskkond, õhk, lõhnad ja helid. Tervelt üheksa kuud on ta olnud turvaliselt üsas südame all ning järsku on ta keset võõrast, teadmatut ja uut keskkonda.
Sellel hetkel aitab turvatunnet luua talle ainult tuttav nahk-naha kontakt, südamelöögid, mida ta üsas oli harjunud kuulama. Samuti rinna imemine, sest üsas tegeleb ta oma pöidla imemisega. Kogu seda üsa sarnast hoitust ja turvatunnet vajab laps veel väga pikka aega, vähemalt kuuenda elukuuni, mil ta hakkab vaimselt ja psühholoogiliselt omaks võtma maailma, kuhu ta oma jalad maha paneb.
Mõelge nüüd lapse seisukohalt, kes on raha eest valmis tehtud teises riigis ja juba kolme päeva või mõne nädala möödudes peab ta lennukis uute tundmatute inimestega oma uude koju lendama. Nagu väike kutsikas, kes uue pere juurde elama tuuakse.
Ta on eemaldatud tuttavatest südamelöökidest ja temalt on ära võetud rind, rinnapiim (mida ei tohi ära võtta kui puudub meditsiiniline näidustus!) ning need tuttavad lõhnad, helid, hääled ja maitsed, mille keskel ta üheksa kuud on viibinud.
Kas pole mitte šokeeriv kogemus?
Ah jah. Beebid ju ei oska rääkida ja ennast verbaalselt väljendada. Aga see ei tähenda, et seda kõike pole olemas.
Veel šokeerivam kogemus on beebi ilmaletulek, mis on suurem väljakutse lapsele kui ilmale toojale, sest sünnitusprotsess käivitub hetkel kui üsas hakkavad toit ja hapnik otsa lõppema. Siis otsib beebi väljapääsu, et jääda ellu. Sündimine -see on ellujäämisvõitlus!
Kujutagem nüüd veelkord ette: laps on suure ellujäämise võitluse maha pidanud, väsinud, kurnatud, stressis ning omakorda antakse ta üle “võõrastele” inimestele, kellel pole pakkuda rinda, neid samu tuttavaid südamelööke ja halvimal juhul ka 24/7 lähedust, sest puudub emainstinkt.
Jah, on ka selliseid naisi, ebateadlikke vanemaid, kes oma lapsi ei oskagi emalikult hoida või nad hooletusse jätavad, aga see on probleem millega ühiskonnas juba tegeleda tuleb. Milleks teadlikult sarnast probleemi, emainstinktita perekondi, juurde toota?
Emainstinkt on asendamatu ja see ei teki niisama.
Emainstinkt saabub sagedamini lapsekandmise, sünnitamise või ilmale toomisega, mis on seotud läbi naisenergia.
Ka minul ei olnud enne lapseootele jäämist mingisugust emainstinkti, mis tekitas minus hirmu, kuid alles lapseootele jäädes see siiski tekkis ja võimendus tugevamaks kui kunagi varem. Osadel seda ei tekigi (miks muidu saab võõrastele raha eest lapsi sünnitada ja neid ära anda), aga suurem tõenäosus on, et emainstinkt saabub siiski sünnituse lähenedes ( dokumentaalides on mitmed surrogaadid tunnistanud, et neil on kahju ja sisemiselt valus last ära anda).
Kui emainstinkt puudub, siis on lihtne anda beebi ükskõik kellele. Sealjuures ka hiljem hoidjate hoolde ning vaadata ise kaamerast, kuidas tita magama pannakse ja temaga tegeletakse. Siis on ka lihtne võtta last sülle ainult siis kui ta rõõmsas tujus on ning jätta omaette “rahunema” või ennast tühjaks nutma (nagu "tarkpeadest" lapsehoidjad 50ndate õpikute järgi õpetavad!) kui lapsel kehvem tuju on.
Nüüd ütlen välja selle mida oma südames tunnen.
Mulle aitab sellest suurest sallivast surrogaatlusest.
Surrogaadi abil laste saamine peaks olema erandjuhtum, väga tõsistel kaalutlustel ja põhjustel, mitte aga nii, et kõik võivad surrogaadi abil raha eest lapsi saada.
Mul ei ole midagi samasooliste vastu, aga kasvatagu siis oma lapsi vähemalt esimene sünniaasta kolmekesi sellesama iniminkubaatoriga koos, kes last kannab ja ilmale toob. Veel targem oleks luua kokkuleppeline kolmik-liit. Tean selliseid perekondi ja neil toimib see hästi ning humaanselt.
On suur õnnetus kui beebi näiteks kaotab sünnitusel ema või tema vanemad mingil põhjusel hukkuvad ja laps jääb seetõttu võõraste hoolde (ja ei saa neid vajalikke südamelööke, turvatunnet ja rinda), aga praegusel ajastul on kasvamas trend, mil ise produtseeritakse uut lastesaamise viisi ja see ei ole kuidagi hea väikese ilmakodaniku vaimsele tervisele. Tegemist on ebateadlikkusest tuleneva julmusega varjatud kujul.
Üks asi on jah see, et me pakume lapsele ilusat kodu, head haridust ning materiaalselt õnnelikku elu, teine asi on emainstinkt, mida pole võimalik asendada ega raha eest osta.
Kindlasti on samasooliste seas väga häid lapsevanemaid, aga lapsekasvatamine pole lihtsalt lapse hooldamine ja tema vajaduste katmine. Lapsevanemaks olemine on midagi palju hingelisemat ja sügavamat kui see, et lapsed lihtsalt kodus olemas on.
Kas meid on ees ootamas tulevik, mil tehnoloogia arenedes ja selle trendi valguses hakkavad ka riigid peagi endale ise lapsi tootma?
