Viis aastat hiljem



Täna täitub viis aastat päevast, mil ma oma nime ja näoga “seda” teekonda alustasin.





Mu “algus” oli omamoodi koomiline, sest osad inimesed, kes aastaid minu wordpressi anonüümset esoteerika salablogi lugesid olid ühtäkki kohkunud kui said teada, et autor on naine, noorema poolsem ja veel blondide lokkis juustega. Mõnede jaoks polnud see üldse vastuvõetav.


Praegune FB lehekülg on vastupidi selline naistekas, pehme ja kena, aga tunnistan ausalt, et üsna petlik. Tegelik möll käib meil osalejatele mõeldud privaatses foorumis edasi. Seega need, kes vahepeal on lahkunud ja nüüd arvavad, et olen toredamaks muutunud võivad endiselt pettuda.


Eelarvamustega jätkan, sest nendega tegelemine on olnud mu senise viie aasta parim toimetuleku ja taipamiste õpetus. Tsiteerides lõiku oma viimasest “Hingesõnumite” raamatust, siis kõik tšempionid on enne tšempionideks saamist pidanud ületama selle kibemagusa pingutuse valu, enne kui pjedestaalil oma võitu medali ja šampanjaga tähistavad.


Eelarvamused on väga kibeda maigused. Need võivad lõhkuda terve sinu maailma, lüüa su nina ees kinni kõigi võimaluste uksed ja meelitada sind äraspidisesse maailma oma sisemisest tõest ja tundest kaugele.

Eelarvamused säravad alati täies hiilguses seal, kus nad leiavad ebakindlust. Seetõttu kipuvad elus ebakindlad inimesed olema just kõige enam eelarvamusi täis ja ebakindlad inimesed kokku puutuma eelarvamustega. Milline sisekaemuslik koht, kas pole?

Muide, eelpool mainitud kibemagus pingutuse valu enne tšempioniks saamist tähendab reaalses elus ebakindlusest üle saamist.


Kuna foorumist oli eespool juttu, siis alustan eelarvamustega seotud seikade meenutamist samast kohast.


Foorumit luues sain palju tagasisidet, soovitusi ja kirju, kuidas foorumit ei tasu üldse teha: “See pole hea formaat, keegi ei hakka seal käima. Paljud on proovinud ja ebaõnnestunud. Inimestele ei tule foorum meelde. Teemad vajuvad ära ja keegi ei viitsi sinna kirjutada.” Korra käis mu peas läbi kahtlus, et äkki ma ei peaks oma kiires elutempos aega foorumi loomise peale kulutama, kuid sisemine tunne sai mõistusest võitu.

Tänane reaalsus on kujunenud vastupidiseks. Meie foorum on kuumim koht, kus on väga palju aktiivseid liikmeid!


Kui tulevasse Stuudio ruumi sisse astusin ja esimese asjana krohvi pähe pudises, lõin suurest õnnest käsi kokku, sest tundsin, kuidas koht on õige.

Ees ootas suur töö, mil vaheseinad tuli maha lammutada ja ruum nullist üles ehitada.

Kord kui ühed lähikondlased valmiva ruumiga tutvumas käisid vaatasid nad sügavalt ja kahtlevalt silma, küsides justkui mõistust pähe “koputades”: “Kas tõesti tasub selline ruum ennast ära? Kas teenite selle raha kunagi tagasi. Kas keegi siin üldse käima hakkab?”

Seda oli tõeliselt häiriv kuulda, sest õigest sisetundest hoolimata väriseb igal iseseisvujal algusaegadel jalg all ning ebausk võimendab seda veelgi.

Tänaseks on Stuudiost saanud paljude jaoks lemmik kohtumispaik.


Olime äsja trükki andnud minu esimese raamatu kui üks hõimlastest laua taga naeru pugistades uuris, et millest sina Ilona küll raamatu kirjutad ja kas sellele leidub üldse lugejaid? Samal ajal käis meil abikaasaga tõsine koduehituse planeerimine ja kirsiks tordil küsis sama tegelane irooniliselt: “Kas plaanite raamatute eest maja ehitada? Siis peab neid küll väga palju müüma…”

Tänasel päeval elame oma unistuste kodus, mis sai täpselt selline nagu unistasime. Homne päev läheb trükki “Hinge valede nõiaringi” kolmas kordustrükk.