Täna täitub viis aastat päevast, mil ma oma nime ja näoga “seda” teekonda alustasin.
Mu “algus” oli omamoodi koomiline, sest osad inimesed, kes aastaid minu wordpressi anonüümset esoteerika salablogi lugesid olid ühtäkki kohkunud kui said teada, et autor on naine, noorema poolsem ja veel blondide lokkis juustega. Mõnede jaoks polnud see üldse vastuvõetav.
Praegune FB lehekülg on vastupidi selline naistekas, pehme ja kena, aga tunnistan ausalt, et üsna petlik. Tegelik möll käib meil osalejatele mõeldud privaatses foorumis edasi. Seega need, kes vahepeal on lahkunud ja nüüd arvavad, et olen toredamaks muutunud võivad endiselt pettuda.
Eelarvamustega jätkan, sest nendega tegelemine on olnud mu senise viie aasta parim toimetuleku ja taipamiste õpetus. Tsiteerides lõiku oma viimasest “Hingesõnumite” raamatust, siis kõik tšempionid on enne tšempionideks saamist pidanud ületama selle kibemagusa pingutuse valu, enne kui pjedestaalil oma võitu medali ja šampanjaga tähistavad.
Eelarvamused on väga kibeda maigused. Need võivad lõhkuda terve sinu maailma, lüüa su nina ees kinni kõigi võimaluste uksed ja meelitada sind äraspidisesse maailma oma sisemisest tõest ja tundest kaugele.
Eelarvamused säravad alati täies hiilguses seal, kus nad leiavad ebakindlust. Seetõttu kipuvad elus ebakindlad inimesed olema just kõige enam eelarvamusi täis ja ebakindlad inimesed kokku puutuma eelarvamustega. Milline sisekaemuslik koht, kas pole?
Muide, eelpool mainitud kibemagus pingutuse valu enne tšempioniks saamist tähendab reaalses elus ebakindlusest üle saamist.
Kuna foorumist oli eespool juttu, siis alustan eelarvamustega seotud seikade meenutamist samast kohast.
Foorumit luues sain palju tagasisidet, soovitusi ja kirju, kuidas foorumit ei tasu üldse teha: “See pole hea formaat, keegi ei hakka seal käima. Paljud on proovinud ja ebaõnnestunud. Inimestele ei tule foorum meelde. Teemad vajuvad ära ja keegi ei viitsi sinna kirjutada.” Korra käis mu peas läbi kahtlus, et äkki ma ei peaks oma kiires elutempos aega foorumi loomise peale kulutama, kuid sisemine tunne sai mõistusest võitu.
Tänane reaalsus on kujunenud vastupidiseks. Meie foorum on kuumim koht, kus on väga palju aktiivseid liikmeid!
Kui tulevasse Stuudio ruumi sisse astusin ja esimese asjana krohvi pähe pudises, lõin suurest õnnest käsi kokku, sest tundsin, kuidas koht on õige.
Ees ootas suur töö, mil vaheseinad tuli maha lammutada ja ruum nullist üles ehitada.
Kord kui ühed lähikondlased valmiva ruumiga tutvumas käisid vaatasid nad sügavalt ja kahtlevalt silma, küsides justkui mõistust pähe “koputades”: “Kas tõesti tasub selline ruum ennast ära? Kas teenite selle raha kunagi tagasi. Kas keegi siin üldse käima hakkab?”
Seda oli tõeliselt häiriv kuulda, sest õigest sisetundest hoolimata väriseb igal iseseisvujal algusaegadel jalg all ning ebausk võimendab seda veelgi.
Tänaseks on Stuudiost saanud paljude jaoks lemmik kohtumispaik.
Olime äsja trükki andnud minu esimese raamatu kui üks hõimlastest laua taga naeru pugistades uuris, et millest sina Ilona küll raamatu kirjutad ja kas sellele leidub üldse lugejaid? Samal ajal käis meil abikaasaga tõsine koduehituse planeerimine ja kirsiks tordil küsis sama tegelane irooniliselt: “Kas plaanite raamatute eest maja ehitada? Siis peab neid küll väga palju müüma…”
Tänasel päeval elame oma unistuste kodus, mis sai täpselt selline nagu unistasime. Homne päev läheb trükki “Hinge valede nõiaringi” kolmas kordustrükk.
Et mitte liialt pikale venida, loon kiire kokkuvõtte.
Valdavalt teeb inimestele palju “nalja” ja valmistab suurt meelehärmi see kui sa nende maailmakasti ei mahu. Siis kiputakse sind eelarvamustega naeruvääristama, et teha sulle kõval häälel selgeks kui rumal, loll ja saamatu sa oled, kuni lõpuks ebakindlus su halvab ja tagasi väikeseks kahandab. Lõpuks ollakse vait ja rahul kui sa taas kellegi piiratud maailma mahud. Kas seda sa tahadki, olla teistele meelepärane, aga samal ajal jätta enda elu elamata?
Täna vaatan ma kõigele järgmiselt: “Las nad naeravad, naeruvääristavad ja peavad sind rumalaks. Sina aga naerata vastu ja tuleta neil hetkedel endale meelde, et rumal ei ole see, kes “imelike” asjadega tegeleb. Rumal saab olla ainult see, kes ei oska oma elu meelepäraselt ja rahulolevalt elada naeruvääristades neid, kes meelepäraselt elavad ja rahulolevalt oma asju teevad.”
Olenemata, kas sinu suhtes ollakse eelarvamuslikult meelestatud või on sinul endal kellegi suhtes eelarvamused, siis mõlemal juhul on tegemist selle kohaga siin elus, kus tuleb valida, kas pöörduda endast ära või pöörduda enda juurde tagasi.
Toetudes eelarvamustele pöördutakse ära oma sisemisest tundest, sest eelarvamused ja selgelt tunnetus ei tööta samaaegselt koos.
Alludes eelarvamustele allutakse ebakindlusele, mis sageli tähendab oma potentsiaalide kasutamata jätmist.
Täna võin ma öelda julgelt, et olen kõigest viie aastaga loonud oma unistuste elu järgides ainult ühte konkreetset tõde: “Järgnedes oma sisemisele tundele püsid sa alati õigel teel. Isegi kui sinu sammud tunduvad ebaloogilised.” Teised ei peagi sinusse uskuma ja sina ei pea pingutama, et panna teisi endasse uskuma. Ainus, mis loeb on uskumine endasse neil hetkedel kui sinu tunne on tugev ja õige.
