Teistega arvestamisest

Sa otsusta enda eest ja arvesta teistega, mitte ära otsusta teiste eest arvestades ainult iseendaga. Sealjuures teistega arvestamine ei tähenda enda teiseks seadmist. Teistega arvestamine tähendab enda esikohale seadmist arvestades sellega, kuidas teised ennast tunnevad.


Hiljuti sain ebameeldiva üllatuse osaliseks kui meie pere eest võeti tagaselja vastu otsus: “Meie käime täiskohaga tööl. Teie võtate selle ülesande nüüd enda kanda…” See teade mõjus mulle nagu oleksin kohe õhku lendav püssirohu tünn. Jõudsin vaid mõelda, kuidas kaheteistkümne kuu sisse mahub kolme eduka raamatu kirjutamine ja väljaandmine, hulgaliselt koolituste ja sündmuste läbiviimisi, meditatsioonilaager ning selle kõige kõrval uus elu, kelleks on laps.


Eriti pani mind üllatama asjaolu, et meie eest otsuse teinud inimesed töötavad kodukontoris ja teavad, et kodus töötamine ei ole diivani peal passimine. Aga ometi nemad teevad tööd ja meie “passime” niisama. Tegelikult paljastas see teadaanne endas midagi kurvastavamat: meie tegemised ei vääri nende silmis töö nime, sest oleme iseendale tööandjad, mitte suurfirmade või korporatsioonide teenistujad ning alluvad.


Nüüd saan ma päriselt aru, miks paljud inimesed ei julge käia oma hinge rada ega proovigi sellele astuda.


Esiteks nad kardavad teiste poolset hukkamõistu. Teiseks nad kardavad läbikukkumist. Kolmandaks, et neid ei hinnata. Neljandaks, et neid ei mõisteta. Viiendaks, et neid naeruvääristatakse. Kuuendaks, et nende panust ei märgata. Seitsmendaks, et neid ei väärtustata. Kaheksandaks, et neid ei võeta tõsiselt. Üheksandaks, et nad ei saa hakkama. Kümendnaks, et nad jäävad kaotajaks.


Pole suuremat politseinikku inimesele kui seda on teine inimene. Nii kui julgeda teha midagi teisiti, astuda välja tavapärasest, et järgneda oma unistustele ja kirele, siis ilmuvad välja ühiskonna kuulekad kodanikud, kes suudavad sulle varem või hiljem kasvõi ridade vahelt selgeks teha, et oled tühine tuuletallaja.

Hetkeks vajusidki mu suunurgad alla poole ja käed rüppe, aga siis mõtlesin, et kas ma pean üldse olema kellegi teise jaoks keegi. Äkki mulle piisab, et olen juba enda jaoks keegi. Ma tallan oma tuult edasi ja nii kõvasti, et see mind lendu viib...


Praegusel ajajärgul tunnen ma tugevalt, kuidas meie, kes oleme juba oma hinge teel, peame tunnustama ja toetama rohkem neid inimesi, kes seisavad teelahkmel julgemata teha otsust või järgmist sammu, et järgneda kutsele, mis tuleb süagvalt hinge soppide seest.


Just eile kanaldamise kursusel tõin ma näiteid, et kui inimeses tärkab kirg, siis avab see tema potentsiaali, mille tulemusel tema hing asub ennast selles kehas üha suuremalt ja avaramalt väljendama. Voolamine saab tekkida ainult läbi hingestatud seisundi. Voolamist ei teki kui inimene tarbib ainult valesid ja elab valedes.


Pole midagi kaunimat kui inimene, kes kannab oma hinge avaralt. Kui me kõik lubaksime üksteisel helendada, oleks maailm rohkem valgust täis. Kogu see helendus saab alguse aga teistega arvestamisest ehk huvist selle vastu, kuidas teised siin ilmaruumis ennast meie kõrval tunnevad.


/Ilona Karula/ www.algolemus.com

0 views

© 2020 by Ilona Karula