Vahel on mõistlik eluga edasi minna selliselt, et “toimik” jääb sulgemata.
Sageli usutakse, et eluga saab edasi minna alles siis, kui kõik peatükid on lõpetatud, igale lausele joon alla tõmmatud, rea lõppu punkt pandud ja i-le täpp otsa löödud.
Alateadlikult soovib inimene mõne oma olukorra lõpetamiseks suurejoonelist poeelist žes või suurt sisendust oma lõpule, et veenda iseennast millegi lõppemises. Mõni põletab mälestusi või viskab minema emotsionaalse väärtusega asju, teine blokeerib, ignoreerib, võtab appi kõik püüded kustutada oma tundeid ja mälu. Selline meeleheitlik püüd kõneleb vastupidisest olukorrast, mil eluga edasi minemise asemel inimene sisemuses teab, kuidas tegelikkuses ta mälu kustuma panna ei suuda ja tema suur tseremoniaalne unustamine ei õnnestu. Varem või hiljem pöördub ta oma “toimiku” juurde tagasi.
Mida suurem on püüe oma elus uut lehekülge pöörata, seda suurem on olukorra eitamine.
Kui sa soovid eluga edasi liikuda, siis ei vaja sa selleks ilmngimata grandioosset “toimiku” sulgemist. Vahel tuleb “toimik” lihtsalt pooleli jätta ja minna eluga edasi peatükki sulgemata. Sa nendid lihtsalt fakti, et miski on nii, nagu see on, koheldes ennast seeläbi oma tunnete, valu ja peumusega leebelt.
Armas naine! Kui sa püüad teadvustada, et sa ei pea millestki vabanemiseks kuulutama välja suurt lõppu, vaid sul on lubatud eluga edasi liikuda ka ilma lõppvaatust tegemata, nägemata, omamata, aitab see sul jõuda punk, mil “toimik” sulgeb ennast ise, vajudes ühel päeval unustusse ja huvipuudusesse.
Ilona Karula "365 sõnumit naisele"
Leiad raamatu minu e-poest https://algolemusshop.com/collections/frontpage/products/raamat-365-sonumit-naisele
Instagram: https://www.instagram.com/algolemus/
Comments