Täna räägin ma teile solvumisest, kuna olen ise üks paras solvuja. Varem solvusin rohkem, nüüd õnneks üha vähem. Ehk on järgnev postitus kellelegi toetavaks rõõmupiisaks tänasesse päeva.
Viimasel ajal on mu kätte sattunud taas vanad head Luule Viilma raamatud, millest ikka-jälle väärt mõtteteri tabades end inspireerituna tunnen.
Viimati pani mind helisema mõte: “On tähtis, millest kirjutatakse ja räägitakse, aga veel tähtsam on kuidas kirjutatakse ja räägitakse, sest iga lugu on kirjutaja-rääkija hingeline alastiolek."
Minu jaoks on väga oluliseks saanud ridade vahelt lugemine ja lugude puhul tausta-energia tunnetamine. Vastavalt sagedusele, millest sünnib lugu, viitab see inimese enda hetkelisele seisundile. Lugemise ja kuulamise läbi saadakse osa energeetikast, milles rääkija-kirjutaja ise parasjagu viibinud on.
Näiteks suhtuvad osad inimesed minusse põlgusega kui nimetavad mind vaimseks õpetajaks. Kui varem oleksin ma põlguse peale tundnud end solvatuna ja halvasti, siis praegu olen põlgust õppinud omal moel nautima ja selle keskel end imetlema. Nimelt asja iva seisneb selles, et mina pole mitte kusagil mitte kunagi end vaimseks õpetajaks nimetanud. Küll aga teevad seda teised pidevalt minu eest. Olen alati rõhutanud, et ma ei ole vaimne õpetaja ega tõe kuulutaja. Olen kogemuste jagaja, keda saavad vaimseks õpetajaks nimetada ainult need, kes ise minu pealt õppida soovivad ja mind õpetajaks peavad.
Seega olen nende inimeste jaoks kohe eriline vaimne õpetaja, kes tervet minu olemasolu põlastavad, ise aimamata, et nad alateadlikult minu olemasolu imetlevad.
Ja nii on kõigi nähtustega siin elus.
Kui sinus otsitakse puuduseid ja vigu siis püüa leida selles tunnustust. Järelikult on sinus midagi nii head, mis mõjub häirivalt, et see sunnib iga hinna eest sind niitma madalamaks kui muru.
Kes otsustab hinge võtta ja solvuda jääb oma jõust ilma ning madaldub.
Kes taipab sügavamaid põhjuseid tunnetada, saab palju naerda kui ka empaadina kaasa tunda. Mis peamine, suudab kergel sammul veel võimsamalt edasi liikuda.
Enne kui otsustad ähmi täis minna, solvuda ja isiklikult võtta, astu korraks kõrvale, tõmba hinge ja pea endaga aru: “Kas mul on põhjust selles olukorras praegu solvumiseks?”
Võib juhtuda, et sul on põhjust hoopis uhke olla, kuna sulle tehti äsja suur hulk komplimente, mille pead oskama vastu võtta ridade vahelt.