Julgus olla haavatav näitab ainult seda, et oled valmis endaga tegelema. Mida kiiremini valedest vabaned, seda jõudsamalt edasi liigud. Mida ausam enda vastu oled, seda parema tulemuse saad.
Põhjus, miks ei julgeta olla haavatavad peitub kartuses saada haavata. Langeda hukkamõistu ohvriks, sest on hirm teiste inimeste arvamuse ees.
Näiteks mõistetakse mind omajagu hukka: "Näe, ise tegeleb vaimsete asjadega, aga on selline ja “selline”. Julgeb nutta, vihastada, tunda hingevalu jne."
Hiljuti olin ühel kursusel väga haavatavas seisundis, ma avasin ennast võhivõõrale ja selle asemel, et leida “suurelt õpetajalt” juhendust läbi mõistmise ja vaimse küpsuse, sain ma oma haavatavuses hoopis toore hukkamõistu osaliseks. Mul oli vahepeal selline tunne nagu nuga oleks ribide vahel keeratud, ja antud seisundi kogemiseks ei pea keegi midagi ütlema või tegema, piisab mõtetetest millega palju haiget teha.
Naeratus ei suuda peita kellegi tõde, silmad on need, mis räägivad. Silmades peegeldub puhas armastus või selle puudumine.
Tegelikult pole meil kellelgi õigust eeldada ega tahta teistelt armastust, ükskõik kui lähedane, suur või erudeeritud keegi on. See ei loe mitte midagi. Armastus on igaühe enda siseasi, millel pole mingit pistmist teistega. Loeb ainult see kui teadlikult ise suudetakse endas armastust luua ja seda välja tuua. Ja siinkohal pole mul ka õigust midagi kurta, sest sain hoopis suurepärase peegelduse sellisest endast, kes ma kunagi olla ei soovi. Kui tahta olla tasemel terapeut, praktik või õpetaja, siis tuleb ise kõige enam teraapiate, praktikate ja õppimisega tegeleda, sest me saame teistele pakkuda ainult seda, mis meis endis olemas on. Paraku tänapäeva esoteerika maastikul valitseb olukord, mil terapeudid vajavad ise kõige enam teraapiat ja õpetajad õpetusi.
Teekond südame puhtuseni
Selleks, et jõuda tõelise südame puhtuseni tuleb enda vaimses majapidamises pidevalt korraldada suurpuhastusi. Sealjuures valu ja “mida teised arvavad” on täiesti teisejärgulised. Suurpuhastus ei peagi olema vahva ega meeldiv, sest eelkõige on tegemist oma mugavustsoonist välja astumisega. Neil hetkedel kerkibki üles palju koledat, mis paneb sind endas kahtlema, ent julgus olla haavatav on üks ilusamaid osasid sinust endast. Seda nimetatakse siiruseks.
Meie hing aina rõõmustab ja juubeldab kui maskid langevad, sest seda kiiremini liigutake vabaduse ja vaimse küpsuse poole, et hing saaks ennast selles kehas vabalt väljendada.