Hetkest, mil sain aru, et mind ei võeta kusagil lõpuni omaks, mõistsin ma, et olen täheinimene.
Pildistas Vivian Ainsalu
Hetkest, mil leppisin asjaoluga, et mulle ei meeldi see, mis kõigile meeldib, sain ma aru, et mu elus pole ühtegi keskpärast inimest ega asja.
Hetkest, mil lõpetasin teiste järel ootamise ja lolli kombel lootmise, hakkasin ma suurelt looma.
Hetkest, mil minust sai suurim skeptik, hakkasin ma saama kõige spirituaalsema elu osaliseks.
Hetkest, mil mõistsin, kuidas elu on illusioon, valisin ma suhkru asemel olla sool, kes toob maitsed esile.
Hetkest, mil õppisin märkama, kuidas täiesti ilmvõimatuna näivad utoopilised olukorrad end tugeva tundega mulle ilmutavad, teadsin ma, et minu puhul need erandina realiseeruvad kindlasti, sest mina ise olengi erand.
Hetkest, mil muutusin teadlikult väga valivaks, ei ole mul tulnud elus ega inimestes rohkem pettuda, sest sukeldun ainult ilusatesse eksootilistesse paikadesse, sügavatesse silmadesse ja avatud südametesse.
Kui keegi arvab, et olen seetõttu ennast täis, siis küsin ma temalt vastu: “Miks peaksin ma olema kedagi teist täis?”
Kui tunned sama, siis kvantpõimume ehk ma tervitan sind 🖖
Ilona Karula
Instagram: https://www.instagram.com/algolemus/