Müstilisest elu väsimusest

Olen sagedasti kuulnud jagamisi, kuidas ollakse müstilisel kombel elust väsinud, seal hulgas mina aeg ajalt ise ka. Kuid osa minust on avastanud, et selle elu väsimuse põhjuseks ei pruugi olla ülekoormus ega läbipõlemine, vaid väsimust võib põhjustada pikalt kestnud sisemine lõhe autentsuse ja konformsuse vahel. 

Kord tabasin end tundelt, et ei soovi ühe lähedase jaoks olla enam mõistetud, kuuldud, nähtud ega heaks kiidetud. See oli tohutult vabastav kogemine võtta vastu endas lubamine olla lavalt maas väljaspool rolli. 

Ma hakkasin aru saama, et kui inimese identiteet on pidevalt üle koormatud rollide või ootustega, siis kasvatab ta endas tasakaalu kadumise juurt. Töö juures oled "alati positiivne", kodus "vastutustundlik", sõpradega "lõbus", lapsevanemana “rahulik”, sisuloojana “huvitav”, lapsena oma vanematest “hooliv” jne., aga tegelikult tahaksid vahepeal olla keegi, kes ei pea kogu aeg midagi olema.

Kui elust on tasakaal kadumas, siis tähendab see, et inimese elu ei kuulu enam talle, vaid tema elu kuulub lavale. 

Elu nõuab mitte ainult tegusid, vaid ka teatud moel, näoga, tooniga olemist. Me õpime üpris varakult, millised versioonid meist sobivad paremini ümbritsevale maailmale ja millised võiks kuskile tagaplaanile jätta. Ja nii tekib elu jooksul meist terve galerii versioone. Need on osad, mis pole otseselt valed ega võltsid, aga konformsed karakterid võivad mingil hetkel muutuda väsitavaks kui hakkavad varjutama sinu autentset olekut. 

Väliselt võib elu tunduda korras. Sa oled tööl usaldusväärne, sõpradega lõbus, kodus toetav, lastega tasakaalukas jne. Sa saad imetlust ja kiitust selle eest, et oled tubli, usin, mõistev, alati olemas. Alguses võib see isegi hästi mõjuda, et oled vajalik ja eeskujulik. Aga tasahilju hakkad sa märkama, et sul on vähem hetki, mil sa oled lihtsuses väljaspool eeldusi kellelegi meeldida, kedagi aidata, midagi lahendada või ära hoida.

Kui inimese sisemine kogemus ei kattu enam tema välise käitumisega, siis paratamatult hakatakse läbi lõikama ühendust iseendaga. Sa ei kuula enam, mida sa tegelikult tunned, vaid sa järgid mida sinult eeldatakse. Sa ei küsi, mida sa vajad, vaid sa küsid, mida teised sinult ootavad. Ja see tekitab pinge, mis pole ilmtingimata vali või nähtav. See on vaikne sisemine hõõrumine, mis koguneb märkamatult ja järjekindlalt nagu tolm, mille alt sa lõpuks enam välja ei paista. 

Ja siis saabub elus see hetk, mil sa oled lausa müstilisel kombel tervest oma elust “põhjendamata” väsinud. Sa paned oma väsimuse ülekoormuse või läbipõlemise arvele, aga tegelikult võib su väsimuse põhjuseks olla hoopis pikalt kestnud sisemine lõhe! Kui sa elad pikalt vastuolus sellega, kes sa oled või mida sa vajad, hakkab keha lõpuks märku andma. Ärevus, uimasus, motivatsioonilangus, isegi füüsilised sümptomid nagu peavalu või unetus ei ole „mõistuseta“ nähtused, vaid on keha viisid öelda: „Midagi on tasakaalust väljas.“

Paljud tunnevad selle koha endas ära hetkedel, mil nad lihtsalt ei jaksa enam naeratada. Kui tavapärane viis suhelda positiivselt, lõbusalt, kaasa mõtlevat jne. tundub järsku võlts ja tühi. Sa reageerid nii nagu „peab“, aga seest on nagu keegi valguse välja keeranud. Mõni nimetab seda läbipõlemiseks. Mõni depressiooni eelfaasiks. Mõni lihtsalt ütleb: „Ma ei tunne ennast enam ära.“

Oluline on mõista, et väsimus oma elust ei teki seetõttu, et sa teeksid midagi halvasti. See tekib põhjusel, et sa oled liiga kaua teinud kõike liiga hästi, mida maailm sinult ootab ja liiga vähe seda, mida sina ise vajad.

Kui rollist saab ainus viis, kuidas lubatakse endal olla, siis hakkab autentsus hääbuma. Mitte kiiresti, aga tasapisi, kuni sa lõpuks unustad, milline oli tunne, kui sa lihtsalt olid, ilma et pidid midagi tõestama.

Sellest välja tulemine ei tähenda, et sa pead sillad põletama ja uksed pauguga sulgema. See tähendab, et sul tuleb enesele tõsiselt otsa vaadata ja küsida: „Kelle pärast ma täna niimoodi käitusin? Mida ma päriselt tundsin? Mida ma vajasin, aga ei julgenud välja öelda?“ Need küsimused on ebamugavad, sest nad toovad esile selle, mida me oleme harjunud alla suruma. Aga samal ajal on need ainsad küsimused, mis aitavad meil kontakti taastada sellega, kes me päriselt ilma rollide, maskide ja kellegi loata oleme.

Autentsus ei tähenda, et sa pead kõigile kõike rääkima või loobuma sotsiaalsetest normidest. See tähendab, et sa tead, kes sa oled, ka siis, kui sa hetkel mängid rolli. Ja et sul on koht, kus sa võid selle rolli maha panna. Isegi kui see koht on alguses ainult sinu enda sees.

Mis oleks kui sa annad endale loa, et sa ei peagi olema mõistetud, aktsepteeritud, vastu võetud?

Hetkest mil sa ei vaja enam enese selgitamist ega vajadust olla mõistetud on esimene samm tagasi ühendusse iseendaga ja esimene samm ühendusest välja nendega, kellele oled proovinud aastaid ennast selgitada ning mõistetavaks teha. See on vägev tunne, mil su energia ja eluisu tulevad su juurde tagasi!

llona Karula

Leiad mu raamatud siit www.algolemusshop.com

Minu koduleht on siin: www.algolemus.com

Algolemuse instagram: https://www.instagram.com/algolemus/

Eluvaim kirjastuse instagram: https://instagram.com/eluvaim.publishing.co

Algolemuse Facebook: https://www.facebook.com/algolemus