Minult on korduvalt küsitud, et mida ma arvan vaktsineerimisest. Ma arvan sellest igasuguseid asju, et võiksin lausa raamatu paksuse postituse kirjutada, aga eelkõige saan ma jagada teiega enda isiklikku kogemust, mis on lühike ja lihtne.
Ma olen 34 aastane ja praktiliselt vaktsineerimata. Jah, mu vanemad tegid mulle kolmikvaktsiini peale sündi, kuid see on ka kõik. Nimelt käis minu vanaema sõbranna Venemaalt Otepääl suvitamas ja tegemist oli ühe Moskva tunnustatud teadlasega, kes ise seisis vaktsiinide välja töötamise juures. Tema haris minu vanemaid ja hoiatas: “Ükskõik, mida te teete, ärge palun oma lapsi küll vaktsineerige!”
Mulle loeti juba varakult sõnad peale, et kui koolis tehakse süsti, siis sina ütle, et olid äsja palavikus ja ema käest tuleb luba küsida. Ja nii mul need süstid saamata jäidki. Täiskasvanu eas kui Eestis tekkis puugipoleemika olin ma hetkeks küll Merimetsa polikliiniku ukse taga, kuid mu sisetunne hakkas nii tugevalt tööle, et mu hing lausa karjus mu peale kui vale tegu see on. Keerasin ukse peal otsa ringi ja peale seda olen hakanud mõistma täielikult, et vaktsiinid ei ole minu jaoks.
Pealegi pole ma kunagi haige olnud, kui siis minimaalselt. Oma esimese haiguslehe võtsin alles 28 aastaselt kui ekstreemsporti harrastades murdsin jalaluu. Olen läbi elu käinud palju loodusretkedel, mägedes, metsas, jalgratta ja kanuumatkadel. Reisinud läbi arvestatava osa Aafrikast, söönud muldpõrandal ja ööbinud savannides. Mu elu on olnud koguaeg kirev ja tegemisi täis. Ma ei ela lihtsalt niisama, ma olen otsustanud juba maast madalast elada ilma hirmuta ja ma ei leia ühtegi põhjust, miks ma peaksin ennast mürgitama vaktsiinidega, mille kampaaniad ongi üle ehitatud inimeste hirmutamisele ja mis elavad ainult hirmuenergia pealt.
"Ära kunagi ütle JAH sellele, millele sa ei tohi öelda EI. Kõik, mis on kahtlane, ongi kahtlane. Sinu tõde asub sinu sees. Igaühel on õigus tugineda enda isiklikule kogemusele."
