Minu vaktsineerimata elu

Minult on korduvalt küsitud, et mida ma arvan vaktsineerimisest. Ma arvan sellest igasuguseid asju, et võiksin lausa raamatu paksuse postituse kirjutada, aga eelkõige saan ma jagada teiega enda isiklikku kogemust, mis on lühike ja lihtne.


Ma olen 34 aastane ja praktiliselt vaktsineerimata. Jah, mu vanemad tegid mulle kolmikvaktsiini peale sündi, kuid see on ka kõik. Nimelt käis minu vanaema sõbranna Venemaalt Otepääl suvitamas ja tegemist oli ühe Moskva tunnustatud teadlasega, kes ise seisis vaktsiinide välja töötamise juures. Tema haris minu vanemaid ja hoiatas: “Ükskõik, mida te teete, ärge palun oma lapsi küll vaktsineerige!”

Mulle loeti juba varakult sõnad peale, et kui koolis tehakse süsti, siis sina ütle, et olid äsja palavikus ja ema käest tuleb luba küsida. Ja nii mul need süstid saamata jäidki. Täiskasvanu eas kui Eestis tekkis puugipoleemika olin ma hetkeks küll Merimetsa polikliiniku ukse taga, kuid mu sisetunne hakkas nii tugevalt tööle, et mu hing lausa karjus mu peale kui vale tegu see on. Keerasin ukse peal otsa ringi ja peale seda olen hakanud mõistma täielikult, et vaktsiinid ei ole minu jaoks.

Pealegi pole ma kunagi haige olnud, kui siis minimaalselt. Oma esimese haiguslehe võtsin alles 28 aastaselt kui ekstreemsporti harrastades murdsin jalaluu. Olen läbi elu käinud palju loodusretkedel, mägedes, metsas, jalgratta ja kanuumatkadel. Reisinud läbi arvestatava osa Aafrikast, söönud muldpõrandal ja ööbinud savannides. Mu elu on olnud koguaeg kirev ja tegemisi täis. Ma ei ela lihtsalt niisama, ma olen otsustanud juba maast madalast elada ilma hirmuta ja ma ei leia ühtegi põhjust, miks ma peaksin ennast mürgitama vaktsiinidega, mille kampaaniad ongi üle ehitatud inimeste hirmutamisele ja mis elavad ainult hirmuenergia pealt.


"Ära kunagi ütle JAH sellele, millele sa ei tohi öelda EI. Kõik, mis on kahtlane, ongi kahtlane. Sinu tõde asub sinu sees. Igaühel on õigus tugineda enda isiklikule kogemusele."

Inimese keha on fantastiline masin ja müstiline organism, mis kooskõlas loodusega toimib orgaaniliselt ise. Ma usun, et meil on vaja hoopis oma kehasse suhtuda suurema austuse ja lugupidamisega, toita teda vitamiinide ja mineraalidega ning olla tänulikult oma hingega tema teenistuses.


Ma ei anna kunagi nõu selles osas, kas vaktsineerida või mitte. See on igaühe enda uurida, otsustada ja vastutada. Kõik, mida ma jagada saan on minu enda isiklik kogemus. Ühed mõistavad, teised kriiskavad oma punetava naha ja tigedate silmadega. Mina olen terve ja õnnelik ning üha enam kohtan enda suguseid “soodausku puukallistajaid”.

Thats it!

0 views

© 2020 by Ilona Karula