Mõttega sa hävitad ja lood

Juba mitu nädalat on Kõiksuses üleval tugev sõnum: kui muretseda või mõelda millegi üle, siis on need sinu enda mõtted, mille üle tõsiselt mõelda tasub.

Mõte on tänapäeva energiates võrdväärne teguviisiga ja kurjad mõtted on nagu kuritegu.


Pelgalt mõttega saab teha haiget


Mõned päevad tagasi rääkisin ühe lapsevanemaga, kes arutles oma väikese tütrega tõsisel teemal: kuidas on võimalik teisele inimesele haiget teha? Nad loetlesid koos: valetamine, varastamine, halvasti ütlemine, löömine, narrimine, tagarääkimine, ignoreerimine, ähvardamine, petmine jne. Mille lõppu tüdruk lisas ka MÕTLEMINE. “Ema, kas sa ikka tead, et mõtetega on võimalik teisele inimesele väga palju haiget teha?”






Ma kommenteeriks, et suuremas osas need tänapäeva ülitundlikud ja lahtise kanaliga lapsed just sellise tundlikuse astemega ongi. Neile pole vaja midagi öelda ega teha. Nemad loevad suuremas osas infot telepaatiliselt ehk suhtlevad peenenergiate tasandil. Sa võid rääkida mida iganes, aga nad ei kuule sinu sõnu, vaid tunnetavad energiat sõnade taga. Kui motiiv seal taga on vale või ebasiiras, siis võidki nagu seinaga rääkima jääda ega saavuta kontakti, ammugi mitte eesmärki.

Väga paljudele õrnadele tähelastele tähendab Maa peal olemine nagu militaarses keskkonnas viibimist, mil neil on raske tahketes ja agressiivsetes võitlus energiates olla. Nad ei kannata isegi mitte ilmekalt rääkimist, see võib nende jaoks olla võrdväärne juba karjumisega. Näiteks kui perekonnas, koolis või sõprade hulgas on tekkimas tüli, siis ei pea keegi häält tõstma ega midagi veel ütlema kui nemad fikseerivad selle juba õhus vibreeriva pingena ära ning tõmbuvad lukku.


Oma vastuvõttudes olen ma otse lastelt kui nende vanemate suu läbi kuulnud kommentaare maise kehastumise kohta järgnevalt: Oleks ma teadnud, et siin on nii raske, siis poleks siia tulnudki; Millal see jube uni juba ükskord ära lõppeb?; Ma pole seda elu omale valinud; Ma tunnen, et mind on siia tulekuga petetud; See pole minu koht ja ma ei peaks siin olema; Ma ootan magamaminekut, et kohtuda oma päris perekonnaga; Ma ei usu mitte midagi, mis siin Maa peal on, seda kõike pole tegelikult olemas;


Telepaatiline põlvkond kasvab peale


Küsimus ei ole mitte milleski muus kui et küsimus on ainult energiates, mida sellised lapsed ja ka täiskasvanud taluma peavad. Suured ühisväljad kesklinnas, inimeste negatiivsed mõtteväljad, tohutud infoväljad –seda kõike võib ühe avardunud võimetega väikese või suure inimese jaoks olla liiast, rääkimata veel reaalsustest, mida väljas pool füüsilisi piire tuleb kogeda.


Lapsed kuni jäävhammaste saabumiseni elavad oma vanemate energiaväljas ning väga otseselt võetakse kõik löögid, pinged ja stressid enda peale, õigemini lastakse need endast filtrina läbi, ent kui koormust saab liiga palju ja “filter” läheb umbe, siis tekivad haigused.

Maailm on täpselt sellises suunas hetkel liikumas, mil kasvab uus telepaatiline põlvkond peale ja kui me soovime nendega suhestuda tuleb ka meil endil õppida peenenergiate tasandil suhtlema.

Alus