Lugejakiri Kunolt

Jagan teiega ühte lugejakirja, mille saatis mulle Kuno. Tegemist on väga kauni ja südant liigutava kogemusega ning avaldan selle mõttega, et ehk tunneb keegi veel end sarnases kogemuses ära.

“Tere Ilona. Lugedesin Alkeemiast sinu sügavat suhtumist puudesse. See kônetas mind väga. Olen samamoodi puuinimene ja seetõttu tundub raske aeg praegu Eestis. Nôukogude ajal sündinuna on seda valusam näha, kuidas just nüüd, oma riigis, on inimesed metsa vastu kalestunud ja näevad selles ainult raha.

Aga tahan jagada kogemust mida paljud inimesed ei usu.

Käin palju metsas. Paar aastat tagasi istusin veel ühes rikkumata männikus. Selg vastu männitüve, keset vaikust ja rahu. Ühel hetkel kui silmad olid suletud nägin eredat valgust ja mu keha sattus väga tugevasse energiavoogu. Mänd tôukas ja tômbas mind, raputas ning venitas. Püsti tõustes olin juskui suurem. Mu energiaväli võimendus, maapind tundus asetsevat minust kuidagi allpool tavapärast, nagu oleks kaugemal. Tekkis heaolu tunne. Alguses seostasin seda ehk enese aju ja organismi tegevusega, kuid nüüd olen seda tunnet sadu kordi kogenud. Kaks mändi on minuga ühel lainel ja sarnaselt suhtleb hiies üks vana pärnapuu. Nüüd tervitan puid, räägin ja silitan neid.

Puud tunnevad ära nõrgad kohad. Kui väänasin jala, raputas puuenergia jalga nii, et kartsin seda kaotada. Kui valutab selg, aitab puuenergia venitada selga. Kui meeleolu on kehv, raputatakse pead selliselt, et müts lendab. Pisut erineva võimsusega on need seansid, aga korduvad. Olen mõnigaid kogemusi üles filminud ja teinekord on seda endalgi kummaline vaadata. Aga enesetundele môjub väga hästi.

Valutan väga südant meie metsade ja puude pärast. Kes või mis küll päästaks neid imelisi olendeid hävingust.”

Ilona kommentaar: “Puud tervendavad ja toetavad meid. Nendega on vaja teadlikult suhelda. Küsida abi, toetust ja juhendust. Ühenduse loomine puuenergiaga viib ajulained meditatiivsesse seisundisse, gammalainete sagedusele, mis avab meie tajud puudega suhtlemiseks ja tunnetusliku poole avamiseks. Parim tervendaja on loodus ise, mille energiad on juba orgaaniliselt inimest alati toetavad. Küsimus on alati selles kui paljud inimesed üldse looduse poole teadlikult otse pöörduvad. Loodusesse minnes tasub elu alati tervitada ja ise tunnetada, kelle jõudu te praegusel hetkel kõige enam vajate. Kas on selleks puud, taimed, allikad või kivid. Ühendudes vastava teadvusega hakkate saama juhendust ning toetust, mis juhatab teid tagasi lähemale oma hingele. Kes on oma hingega heas kontaktis terveneb alati. Mida enam tunneb inimene oma Hinge, seda enam tunneb ta ka teiste elusolendite hinge: nende rõõmulaule, appikarjeid, abipalveid. Hinge kohalolu suurendab empaatiat, mõistmist ja kaastunnet. Kes on hingega tõeliselt kohal ei saa soovida kunagi teistele hingedele kannatusi. See on sõnum loodusvaimudelt, kelle ainsaks sooviks on saada inimeselt puhas ja siiras lubadus pöörduda tagasi hingestatud olemise juurde. Ei taha nad mingeid kinke ega ande, mis metsa ja allikaid reostavad. Nende toetus on meile kättesaadav vahetusenergiana, et me ise tervenedes hakkaksime ka planeeti tervendama ja looduse intelligentset eksistentsi austama.”