Keha on püha, mida ei peaks kinni katma

Tänased mõtted mõlkusid keha peale.

Ma viibin hetkel budistlikus riigis, kus vähesel määral elab ka moslemeid, aga täna kui mootorrattaga läbi moslemite küla sõitsime tabas mind oma kehas ebamugavus. Ma tundsin ennast süüdi, et kannan lühikesi teksapükse ja T-särki, sest nende jaoks on ihu paljastamine tabu. Samas jõudsime ka peatselt ühe budistide templi ette ning enne kui jõudsin mõelda, et mul on kotis alati kaasas rätik, millega jalad ja õlad enne templisse sisenemist kinni katta, sest nii on kõlbeline ja kombekas, keerasin ma sellele ilusale värvilisele templile selja. Pole vahet, millise ususektoriga on tegu, neil kõigil on oma teema kehaga.

Mind valdas selge teadmine, et ma ei pea kusagil ennast kinni katma, et olla kõlbeline ja kombekas. Ma juba olen, olenemata sellest, mida ma kannan ja kas ma üldse midagi kannan. Keha –see on meie loomulik Jumalikkus, mille osas ei tohiks ühelgi institutsioonil võimu olla. Kõik need ahistamis juhtumid ei ole tulnud mitte paljastatud pühast ihust, vaid see ongi religioossete institutsioonide töövili, mil meie kehasid esitletakse kui pattu. Ja loomulikult on keelatud vili kõige magusam vili. Kui igal pool juba maast madalast pestakse ajusid, kuidas meie kehad on räpased ja patused, siis meie alateadvus seadistubki sellisele režiimile, mil tuntakse enese Jumalikkuse asemel häbi, süütundeid ja ebakindlust ning religiooni taha pugevatel argpüksidel on selle varjus veelgi mugavam tegutseda ja ohvreid süüdistada.

Täna läks mul tõsiselt kõige selle peale süda pahaks.

Miks ei sobi inimesel astuda pühamusse sellisena nagu ta juba on. Püha? Mille poolest on üks tavaline inimene tänavalt vähem püham kui pühamees templis? Miks tuleb inimesel täita tingimusi ja kriteeriumeid, et saada pühaks kui ta juba on osa Jumalast?

Loomulikult käin ma ka tulevikus edasi kombekohaselt eri kultuuriruumide templites ja katan ennast moslemimaadesse reisides pealaest jalatallani kinni, sest nii on ette nähtud, kuid kogu see kultus meie kehade, patususe ja räpasuse ümber ning igasugune pühameeste ülistamine on midagi väga vastuolulist, mis tõmbab kogu sellele sakramentaalsusele vee peale.

Mu isiklik kogemus ütleb, et need õndsuse tunded, mis seal pühamutes esile võivad kerkida, ei tulene mitte religioonist ega paiga pühalikkusest, vaid need kerkivad esile teatud kohtades, kus pühamu on maa jõu joonte või vastavate portaalide peale teadlikult ehitatud, mille energeetika aitab meie teadvuse laienemisele kaasa. On ju pühamehed läbi aegade kõige suuremad okultismi huvlised olnud. Nendes teadlikes paikades ongi hea ja õnnis tunne. Sama võib ka ise suvalise kännu otsas istudes esile kutsuda kui teadlikult mediteerida. Ja kui leida veel metsast energeetiliselt tugev paik on õndsuse saavutamine veelgi lihtsam.

Rääkides kehadest, siis ei saa meie kehadest mitte midagi pühamat maisel tasandil olla, sest meie kehad juba ise on templid ehk hinge pühamud ning sina ise oled kõige olulisem pühamees või naine, kes peab kandma hoolt selle eest, et tema hingekoda täidaks sinu enda pühadus.

Kehad on meie majakad, mis valgustavad teed, millises suunas peaksime liikuma. Absoluutselt iga keha häda on seotud meie hinge seisundiga ning kui hing ei ole millegagi rahul, siis füüsilisel tasandil on selle väljendajaks keha. Näiteks sõid toitu ja pärast on halb olla, järelikult polnud õige ja väestav toit. Sul on konstantne rahulolematus või ärevushäired, järelikult ei saa sinu hing ennast selles kehas vabalt väljendada. Või sinu hambad lagunevad, mis tähendab, et sa ei suuda oma elu aktsepteerida, vaid närid hambaid lõhkudes sellest vägisi raskelt läbi.

Igal hädal on põhjus ja igal hädal on lahendus. Küsimus on selles kui palju endast lugu pead ja kui hästi enese ees hoolitsed. Täpselt nii püha kui sinu keha sulle on, seda häbenemata ja moondamata, täpselt nii palju on see tempel sinu hingele. Keha õpetab hingega suhtlema ja vastupidi. Seega hoia oma kodu korras või vähemalt korista seda aeg ajalt, mitte ära lõhu ja ehita seda pidevalt ümber. Ja pühalikkus, see ei tule kusagilt väljast poolt enda põlvi ning õlgu kinni kattes. Pühadus –see tuleb meie kõigi seest. Ei ole meil vaja kedagi kummardada, ümmardada ega kellegi ees põlvili laskuda. Ainus, keda inimene esmajärjekorras teenima peab on ta ise, sest läbi enda heaolu teenibki ta kõiki teisi. Ainus siin ilmas, kes inimest pühitseda saab on tema ise, sest iseenda jaatamine ja kõige olemasoleva austamine ongi kõige suursugusem pühitsus, mida maises kehastuses kogeda võime.