top of page

Jumalate kaarikud vol 3

Juba nädala pärast ilmub Erich von Dänikeni 20 miljonit müünud bestseller "Jumalate kaarikud" eesti keelsena.

Raamatut on võimalus erihinnaga eeltellida meie kirjastuse e-poest: https://algolemusshop.com/collections/frontpage/products/raamat-jumalate-kaarikud


Siin väike istutekitaja teile.






/Lihavõttesaar ei asugi ühegi mandri ega tsivilisatsiooni läheduses. Selle elanikud tunnevad kuud ja tähti rohkem kui ühegi teise maa inimesed. Tillukesel vulkaanilisel saarel ei kasva ühtegi puud. Tavapärane selgitus, mille kohaselt veeti kiviplokid oma praegustele asukoh- tadele puurullikutega, seal ei kehti. Lisaks kõigele muule ei saanud saar toita rohkem kui 2000 elanikku. (Tänapäeval elab Lihavõttesaarel mõnisada põliselanikku.) Antiikaja kontekstis pole kuigi usutav, et kaubalaevad tõid saare kiviraiduritele toitu ja riideid. Kes raius kivist kujusid, kes neid töötles ja kuidas need oma asukohta veeti? Kuidas neid veeti mööda saart ilma rullikuteta? Kuidas neid töödeldi, poleeriti ja püsti pandi? Kuidas pandi paika mütsid, mille kivi pärines teisest karjäärist kui kujude oma?


Isegi kui elava kujutlusvõimega inimesed on proovinud ette kujutada, kuidas tohutu tööliste armee ehitas Egiptuse püramiide teivaste ja kaldteede abil, ei ole see Lihavõttesaare kontekstis tööjõupuuduse tõttu võimalik. Isegi kui 2000 meest oleksid töötanud nii päeval kui öösel, poleks neist piisanud, et raiuda tohutuid kujusid algeliste tööriistadega vulkaanilisest kivist, mis oli tugev nagu teras. Vähemalt osa elanikest pidi viljatuid põlde harima, kala püüdma, riiet kuduma ja köisi valmistama. Ei, ainuüksi 2000 meest poleks suutnud neid hiiglaslikke kujusid luua. Ja Lihavõttesaare rahvaarv ei saanud samuti suurem olla. Kes siis seda tööd tegi? Ja kuidas nad seda tegid? Ja miks seisavad kujud saare ranniku ümber, mitte sisemaal? Millist kultust nad järgisid?


Kahjuks aitasid esimesed Euroopa misjonärid sellel pisikesel maatükil tagada, et saare pime ajastu jääkski pimedaks. Nad põletasid ära hieroglüüfidega tahvlid, keelasid iidsete jumalate kultuse ja kaotasid ära igasugused traditsioonid. Jumalakartlike isandate põhjalik töö ei suutnud aga takistada põliselanikke oma saart linnumeeste maaks kutsumast, nagu nad teevad seda tänini. Suuliselt pärandatud legend räägib, et iidsetel aegadel maandusid saarele lendavad mehed, kes suutsid tuld süüdata. Legendi kinnitavad skulptuurid lendavatest olenditest, millel on suured jõllitavad silmad.


Siinkohal tasub mainida Lihavõttesaare ja Tiahuanaco seoseid. Mõlemas kohas leidub samas stiilis kivihiiglasi. Üleolevad ja stoilise ilmega näod sobivad mõlema paiga kujudele. Kui Francisco Pizarro küsitles 1932. aastal inkasid Tiahuanaco kohta, siis nad ütlesid, et keegi ei ole seda linna kunagi näinud, välja arvatud varemetena, sest Tiahuanaco ehitati väga ammusel ajal. Traditsiooni järgi kutsutakse Lihavõttesaart maailma nabaks. Tiahua- naco asub Lihavõttesaarest rohkem kui 5000 kilomeetri kaugusel. Kuidas sai üks kultuur teist inspireerida?


Ehk aitab meid siinkohal inkade-eelne mütoloogia. Selles mütoloogias oli vana loomisjumal Viracocha iidne ja üleloomulik olend. Traditsiooni kohaselt lõi Viracocha maailma siis, kui see oli veel pime ja päikeseta. Ta vormis kivist hiiglased ja uputas need sügavale vette, kui need ei olnud talle meele järele. Seejärel pani ta päikese ja kuu Titicaca järve kohale nii, et Maa peale paistis valgust. Ja seejärel – pange tähele – vormis ta Tiahuanacos savist inim- ja loomakujud ning puhus neile elu sisse. Seejärel õpetas ta oma loodud elusolenditele keelt, kombeid ja kunsti ning lõpuks lennutas mõned neist teistele mandritele, kus nad pidid edaspidi elama. Pärast seda rändas Viracocha koos kahe abilisega paljudes riikides ringi, et kontrollida, kas tema juhiseid järgiti ning millised olid selle tulemused. Vanaks meheks riietunud Viracocha rändas mööda Ande ja piki rannikut ning sai sageli kehva vastuvõtu osaliseks. Ükskord läks ta seepärast endast nii välja, et süütas raevuhoos kalju, millest süttis kogu maa. Tänamatud inimesed palusid temalt andestust, mille peale ta kustutas ühe liigutusega kõik leegid. Viracocha reisis edasi, jagas juhiseid ja nõu ning selle tulemusel püs- titati tema auks palju templeid. Lõpuks jättis ta Manta rannikuprovintsis inimestega hüvasti ja sõitis laineharjal ookeani taha, kuid lubas tagasi tulla.


Hispaania konkistadoorid, kes vallutasid Lõuna- ja Kesk-Ameerika, puutusid igal pool kokku Viracocha saagadega. Nad polnud kunagi varem kuulnud hiiglaslikest valgetest meestest, kes tulid kusagilt taevast. Nad olid hämmastunud, kui kuulsid päikesejumala poegadest, kes õpetasid inimkonnale igasuguseid kunste ja seejärel kadusid jäljetult. Kõik legendid, mida hispaanlased kuulsid, kinnitasid, et päikesejumala pojad tulevad kunagi tagasi.


Kuigi Ameerika maailmajagu on iidsete kultuuride sünnipaik, on meie täpsed teadmised Ameerikast vaevalt tuhat aastat vanad. Meile on täiesti mõistetamatu, miks kasvatasid inkad 3000. aastal eKr Peruus puuvilla, kuigi nad ei teadnud, mis on kangasteljed. Maiad ehitasid teid, kuid ei kasutanud ratast, kuigi teadsid sellest. Guetemalas Tikali hauaehitisest leitud viieosaline nefriidi kaelakee on suur ime. Ime seepärast, et nefriiti kaevandatakse Hiinas. Olmekite skulptuurid on lausa hämmastavad. Neid kaunite kiivritega hiiglaslikke päid saab imetleda ainult nende leiupaikades, sest neid ei saa kunagi muuseumis näidata. Ükski sild poleks nende raskusele vastu pidanud. Tänapäeval suudame tõsteseadmete ja laaduritega liigutada väiksemaid, kuni 50 tonni kaaluvaid monoliite, aga selliste 100-tonniste kividega ei saa meie tehnoloogia hakkama. Aga meie esivanemad suutsid neid liigutada ja töödelda. Kuidas?


Tundub, nagu oleksid iidsed inimesed lausa nautinud kivihiiglaste tassimist üle mägede ja orgude. Egiptlased tõid oma obeliski Assuanist, Stonehenge’i arhitektid tõid kiviplokid Edela-Walesist ja Marlborough’st, Lihavõttesaare kiviraidurid vedasid valmis tehtud koletisekujud kaugest karjäärist praegustesse paikadesse, kuid keegi ei oska öelda, kust pärinevad mõned Tiahuanaco monoliidid. Meie kauged esivanemad olid kummalised inimesed. Neile meeldis asju keeruliseks ajada ja nad ehitasid oma kujud alati kõige võimatumatesse kohtadesse. Kas neile meeldis raske elu?


Ma keeldun uskumast, et meie suursuguse mineviku peategelased olid nii rumalad. Nad oleksid samahästi võinud püstitada kujud ja templid karjääride juurde, kui vana traditsioon poleks määranud, kus nende tööd pidid asuma. Olen veendunud, et inkade Sacsahuamáni kind- lust ei ehitatud Cuzco kohale juhuslikult, vaid pigem seetõttu, et see oli traditsiooni järgi püha koht. Samuti olen veendunud, et kõigis kohtades, kust leiti inimkonna vanimad suurejoonelised ehitised, on ikka veel peidus meie mineviku kõige huvitavamad ja tähtsamad reliikviad, mis võiksid suuresti kaasa aidata kosmosereiside edasisele arengule.


Vaevalt et tundmatud kosmoserändurid, kes külastasid meie planeeti mitu tuhat aastat tagasi, olid vähem ettenägelikud kui meie tänapäeval. Nad olid veendunud, et ühel päeval külastab inimene omal algatusel ja oma oskustega universumi.


See on kõigile teada ajalooline fakt, et meie planeetide asukad on pidevalt otsinud kosmosest hingesugulasi, elu ja nendega sarnaseid olendeid. /


Loe edasi eesti keelsest "Jumalate kaarikutest", mille saad erihinnaga eeltellida siit: https://algolemusshop.com/collections/frontpage/products/raamat-jumalate-kaarikud


30 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page