Siis, kui mu tuju kipub liiga tumedaks värvuma, armastab mu abikaasa hakata mulle igasuguseid värvikaid reisimälestusi ümber jutustama, ikka neid, mis tollel hetkel tundusid jaburad, aga tagantjärele meenutades teevad palju nalja.
Nii meenutas ta mulle hiljuti, kuidas me ühe Lõuna-Aafrika lennujaama kommipoes aega surnuks lõime, pingi peal rahulikult istudes kompvekke sõime ning järgmisel hetkel lennukist niisama lihtsalt maha jäime. Või kuidas käisime ühes Florida soos alligaatoreid vaatamas ning tee ääres märkasime suure fotokaameraga meest. Keerasime auto aknad alla ja hakkasime valjul häälel talle seletama, et mis sa siin passid, krokodillid asuvad hoopis kusagil mujal seal... mille peale mees muigas ja vastas: „Ah ah, ikka alligaatorid jah...” Hiljem taipasime, et tema puhul oli tegemist haruldaste lindude vaatlejaga ning meie puhul rumalate Euroopa turistidega, kes ei teinud isegi krokodillil ja alligaatoril vahet.
Neid hetki, mille üle naerda, on lihtsalt nii palju. Kui hakata mõtlema, et mis päeval need eredalt lõbusad sündmused kõik aset leidsid, mis on väärt hiljem meenutamist ja naermist, siis tuleb välja, et keegi ei mäleta ju päevi, vaid mäletatakse hetki. Jõudes sellise taipamiseni enda sees ei taha ma kunagi enam öelda ega mõelda, et elan päev korraga või võtan igast päevast viimast. Nüüd on tahtmine teadvustada, et elatakse hetkes korraga. Meie elu sündmused moodustavad hetked, mitte päevad. Seega, elage hetkes ja nautige praegust hetke.
