Halb on hinge appikarje

Jagan liigutavat ja mõtlemapanevat kommet ühest Lõuna-Aafrika hõimust, kelle pealt oleks mõndagi õppida

Selles Aafrika hõimus kui keegi teeb midagi halba või teisi kahjustavat tuuakse ta keset küla ning kogu rahvas koguneb tema ümber. Ei, teda ei loobita kividega surnuks ega jagata piitsahoope või alandusi. Vastupidi. Kaks päeva tuletab külarahvas patusele hoopis meelde kõiki häid asju, mida ta oma elus teinud on.

Selle hõimu uskumuse kohaselt kehastub iga inimene siia algusest peale headuse ja heana. Seetõttu igaüks meist väärib ka edaspidi headust, armastust, rahu, rõõmu ning õnnelik olemist.

Aga... mõnikord me kaotame jalgealuse ja kaotame kontakti oma tõelise olemuse ning eesmärgipärasusega, käitudes viisil, mis pole meile loomupärane.

Igas pahateos näeb hõim appi karjet abi järele, sest inimene teeb halba ja mõtleb halbu mõtteid ainult seetõttu, et iseennast millegi arvelt paremini tunda. Ta on kompassitu ja katki, keda on vaja taas üles ehitada, mitte teda karistuseks uuesti maha lammutada. Läbi teiste toetuse ja headuse tuletatakse sellele inimesele meelde, kes ta tõeliselt on, kuni talle meenub tema Tõeline Mina, kellele meenub: “Ma olen hea.”

Nad ütlevad Shikoba Nabajyotisaikia!

NABAJYOTISAIKIA tähendab: “Ma austan sind. Ma õnnistan sind. Ma hoolin sinust.” Sellele vastuseks öeldakse SHIKOBA, mis tähendab: “Ma elan sulle.” Kõik see kokku moodustab ringluse, mille elufilosoofia tähendab, et üksteisele elatakse läbi austuse, õnnistuse ja teineteisest hoolimise.

Lisan siia lõppu veel oma mõtted: “Vastavalt seisundile, kuhu sa endal kukkuda või tõusta lased, sellest saab sinu vangla või sinu vabadus, sinu rõõm või sinu piin, meeldivus või ebameeldivus, mugavus või ebamugavus. Mõnel on koguaeg paha. Küll on ilm kole või kassapidaja on kole aeglane, valgusfoorid punased ning üldse elu kehv, milles teised süüdi. Teine aga naudib vihmast ilma kenades kummikutes, uskudes, et tänu aeglaselt liikuvale kassale või punastele foorituledele jõuab ta õigeks ajaks õigesse kohta. Mõni võib nimetada seda naiivsuseks või halva asja juures hea näo tegemiseks, kuid mina leian, et kõik on kinni vaatenurkades ning osa meist armastab ja teadvustab end selleks liiga palju, et raisata oma eluenergiat asjade peale, mis rikuvad tuju ja koormavad enesetunnet. Need, kes juba on kurjad, õnnetud ja negatiivsed, nemad vajavad kõige enam meie kaastunnet, toetust ning tähelepanu, sest kogu selle ohkimise keskel ei jätku neil aega armastamiseks. Ärme vihasta vastu, sest nagu ütleb Mahatma Gandhi: "Silm silma vastu muudab terve maailma pimedaks"

Piisab kui muuta vaatenurka, sagedust ja seisundit ning muutub reaalsustaju. Kui tunned, et oled elusalt maetud jääb sulle alati kaks valikut: Sa kas sured aeglaselt või sa oled seeme, kes on mulda pistetud, et saaks tärgata uus elu, veel võimsamalt ja uhkemalt kui eales varem.

Tõsta end, fööniks!