Igal "toredal" on oma koht

Nägin instagramis sellist mõttetera, mil elus võiks normaliseerida seda, et inimesi nimetatakse nende õigete nimedega koha järgi, mis neil meie elus päriselt on: kolleeg, tuttav, naaber, klient, endine koolikaaslane, üürnik, koostööpartner jne.

Mitte igaüks, kes sulle meeldib, ei ole sinu sõber! Kõik, kes sulle kirjutavad, sind kiidavad ja komplimente jagavad ei pea ligi pääsema sinu sisemaailmale. Iga abivajaja ei pea hakkama sinu täieõiguslikuks pereliikmeks. Kõik, kes su headuse peale loodavad ei pea saama sinult tasuta klienditeenindust jne.

Ma olen näinud piisavalt, et kui näiteks kliendisuhteid hakata maitsestama sõprusega, siis valmistab see sulle tuhat korda pettumust ja kordab ennast erinevate inimeste näol seni, kuni sa saad aru, et teatud suhtemustrid ei ole sulle mõeldud.

Tuleb harjutada end mõttega, et igal toredal inimesel on oma koht, kategooria ja nimetus.

Kui sind kasutatakse ära või sa saad korduvalt väga palju haiget, siis katki läinud suhetes ei pruugi viga olla alati selles, et sa usaldasid taas kedagi liiga palju, vaid inimestes pettutakse põhjusel, et sõbra tiitel anti inimestele, kes polnud seda kunagi välja teeninud või tema kavatsused olid omakasupüüdlikud.

Tegelikult peab sõprus sündima orgaaniliselt, mitte teenete ega kasu kaudu. Sa ei tunne sõpra selle järgi ära, mida sa tema jaoks teha saad või kui palju teine sulle pakkuda suudab. Sinu sõber on see kui vabalt sa julged tema seltskonnas valjusti mõelda ehk olla pingeteta versioon iseendast.

Kui sa pead kogu aeg mõtlema, mida sa ütled ja pärast kulutama närve teie vestluse analüüsimise peale, siis ei ole see sõprus. See on pinge, mil üks osapooltest kaotab, pisendab ja vähendab ennast, et teine osapool tunneks ennast võimalikult mugavalt. See pole normaalne.

Minu püsivad sõprused on sündinud nii, et vaatan inimesele silma ja ma tean ilma midagi sundimata, et ta on minu inimene. Me oleme sõbrad ka siis kui tal ei ole vaja minult midagi ja minul ei ole vaja temalt midagi, aga ometi me pakume teineteisele maksimumi sellest, mis meil on. Sageli on selleks puhas kohalolu, ja mitte midagi muud.

Maskid langevad kõige kiiremini siis kui te hetkeks peatate oma ressursid, andmise ja panuse. Ma soovitan seda teadlikult kasvõi hetkeks teha, et filtreerida välja inimese siirus ja omakasu. Kui siirusele siirusega ei vastata, siis teile vastatakse tõega. Ja vahel on tõe teada saamine palju olulisem kui siirus ise.

Ilona Karula

Leiad Eluvaim kirjastuse raamatud siit www.eluvaimshop.com

Minu koduleht on siin: www.algolemus.com

Algolemuse instagram: https://www.instagram.com/algolemus/

Eluvaim kirjastuse instagram: https://instagram.com/eluvaim.publishing.co

Algolemuse Facebook: https://www.facebook.com/algolemus