Enese selgitamisest

Eile käisin ühes väga imelises kohas, kus tekkisid mõtisklused enese selgitamise kohta. See teema on praegu ka tugevalt kollektiivselt õhus, nii et panin mõtted kirja.

/Enese selgitamine tasub lõpetada kui sa hakkad märkama, kuidas igal selgitu korral jääb sind järjest vähemaks. Kui oled enese selgitamisel olnud juba püüdlikult järjepidev, kuid vaatamata kõigele jääb sind saatma tunne, et sind ei mõisteta, siis hakkab kehtima kuulus araabia vanasõna: "Rääkimine hōbe, vaikimine kuld."

Tuleb aru saada, et mõistmine ei sünni sõnadest, vaid see sünnib vastuvõtuvõimest. Kui teisel antud võimet või tahet pole, muutub enese selgitamine nagu vee kallamiseks suletud anumasse, mil vesi seisab, aga miski ei imbu. Sa kordad end, aga vastuseks on vaid tühjus, mil kõik jätkub vanaviisi. Seisev vesi teadupärast läheb roiskuma!

Mõistmatus ei tähenda, et teine oleks halb või hoolimatu. Sageli tähendab see, et teie tajud ei kohtu samal tasandil. Sina räägid südamest, tema kuulab peaga. Sina räägid tundest, tema kuuleb süüdistust. Sina püüad selgitada oma vajadust, tema kuuleb nõudmist. Sellisel hetkel ei aita enam ükski uus selgitus, sest probleem ei ole sõnades, vaid tasandis, kuhu need sõnad maanduvad. Kui see tasand on suletud, siis ei pääse sinna ükski tõde.

Pidev enese selgitamine võib ühel hetkel muutuda kurnavaks enese reetmiseks. Kui pärast igat vestlust tunned end tühja ja nähtamatuna, kui sinu sõnad jäävad õhku rippuma ja sa pead pidevalt oma õigust vōi vajadust tõestama, siis oled sa juba andnud ära midagi, mis kuulub ainult sulle ja selleks on sinu väärtuslik eluenergia. Siis pole enam tegemist mõistmise otsimisega, vaid alateadliku palvega: "Palun usu mind. Palun näe mind."

Kui sind ei taheta kuulda ega näha, ei tee ka kõige valjem selgitus silmi lahti.

Vaikimine ei ole allaandmine. See on viis öelda: "Ma olen rääkinud oma tõe, ja kui see ei ole kuuldud, siis on aeg lasta sel olla." Vaikimine võib olla kõige sügavam eneseaustuse vorm. See toob su energia tagasi sinusse, sinna, kus ta alati pidi olema. Vaikus on parim viis vestelda nendega, kes kuulavad vaid iseenda häält.

Araabia vanasõna ütleb: "Kes ei mõista pilku, ei mõista ka pikka selgitust." Kui inimene ei suuda mõista su vaikust, siis pole ta kunagi päriselt mõistnud ka su sõnu. Ühel hetkel ei ole vaja enam põhjendada, tõestada ega veenda. On vaja vaid lubada endal uskuda, et sinu tunded ja kogemused on kehtivad ka siis, kui keegi teine neid ei kinnita. See on hetk, mil enese selgitamine muutub vaikseks, ja vaikus muutub sisemiseks rahuks. Sest mõnikord kõige puhtam viis olla mõistetud on lõpetada enese selgitamine.

Kui lõpetad eneseselgitamise, juhtub kaks asja: Energia, mis oli suunatud teise veenmisele, tuleb tagasi sinusse. Sa saad selle jõu kasutada tervenemiseks, loomiseks, iseenda hoidmiseks.

Suhe muutub läbipaistvamaks. Ilma pideva tõlgendamiseta selgub, kas teine inimene tegelikult tahab sinuga ühendust või on see side vaid sõnade peal, mil enesekeskselt kaetakse silmad kõrvad igavesti kinni.

Mõnikord hakkab teine alles siis märkama, kui sa enam ei selgita. Mõnikord ei märka ta kunagi ja seegi on vastus, sest sa oled väärt kuulamist, mitte lõputut selgitamist./

llona Karula

Leiad Eluvaim kirjastuse raamatud siit www.algolemusshop.com

Minu koduleht on siin: www.algolemus.com

Algolemuse instagram: https://www.instagram.com/algolemus/

Eluvaim kirjastuse instagram: https://instagram.com/eluvaim.publishing.co

Algolemuse Facebook: https://www.facebook.com/algolemus