Vahel on mul tunne just nagu mu 2-aastane tütar oleks mulle ema, sest ma tunnen väga erilist tähelepanu, märkamist ja hoolt nagu väljendab seda mulle tema.
Ta paitab minu pead kui olen väsinud või kurb.
Ta musitab mind põsele kui mul pole tuju.
Ta toob mulle hommikuti teksapüksid voodisse, et saaksin kiiremini maast lahti.
Ta ootab mind alati duši ees pehme roosa rätikuga, et seda mulle ulatada.
Ta pistab oma taldrikust mulle toitu suhu, veendumaks, et ma korralikult söön.
Ta lülitab sisse kõlari, sest päevas peab olema üks korralik näpud püsti tants.
Ta ei luba mul kaua arvutis olla ja pistab kaane varsti kinni.
Ta kammib minu juukseid ja teeb mulle patsi.
Ta tahab minu nägu kreemitada.
Vahel juhtub, et ta paneb lõunaunne hoopis mind ja valvab kõrval und.
Ta tunneb mind läbi ja lõhki, rohkem kui ma ise, ning ma ei saa talle valetada.
Õhtuti kutsub ta mind esimesena hambaid pesema, sest talle meeldib meie magus laste hambapasta.
Need hetked panevad mind mõistma ema rolli hoopis teistmoodi.
Ema pole see, kes lapse ilmale toob, lapse üles kasvatab või tema ülalpidamise eest vastutab. Oma tuumik olemuses on ema see, kes suudab pakkuda armastust, õrnust ja hoolt, näidates maisena oma kõige siiramat ja hoolivamat hingelikku poolt. Lapsed ongi need, kes emalikkust ette näitavad ja meile õpetavad, juhul kui mõistame seda märgata ja tähele panna.
