Ma kustutasin oma Facebooki erakonto ja tunne on nagu oleks ahelatest vabanenud.
FBs on palju head, mille eest tänulik olla. Näiteks on tegemist suurepärase turunduskanaliga, mille kaudu ennast ja oma tegevusala nähtavaks teha, et jõuda võimalikult paljude huvilisteni. Saab vahetut kontakti hoida oma sõprade ja tuttavatega, kes elavad teisel pool maakera. Lugeda põnevaid artikleid ja uudiseid, mis peavoolu meediasse mitte kunagi ei jõua. Hoida end uudisvoo kaudu operatiivselt kursis kõige huvi pakkuvaga, ilma, et peaksid selleks eraldi kodulehekülgi külastama jne.
Plusse on palju, miinused on ka ja viimasest ma järgnevalt kirjutangi.
Nüüd olen ma palju rõõmsam, positiivsem ja lõbusam.#nofilterneeded
Ma lahkusin FBst, sest see laikimise ja mitte laikimise maailm on muutnud inimesed küüniliseks ja pinnapealseks, kannatamatuks ja ärevaks, mis tahes tahtmata hakkas ka minu maailma üle kanduma. Näiteks tundsin ma alati ärevust ja süütunnet kui mul oli palju vastamata kirju. Inimesed ju näevad, et olen lugenud, aga nad ei tea, et sirvisin neid võibolla kohvikus või poejärjekorras telefonis olles ja ei hakka puuteekraanil pikki vastuseid tippima, veel enam probleeme analüüsima. Ja siis oodatakse pikki silmi tagasisidet, tuletatakse ennast iga 5 minuti tagant meelde, et miks ei vasta, nägin, et olid lugenud või online. Või on mul üliraske tööpäev selja taga, uus kurnav nädal algamas ning jällegi esitatakse nõudmisi saada kõigele vastuseid nüüd ja kohe. Nagu oleks iga inimene üks ja ainus naba siin Maa peal. Ja milline mugavus on visata chätti üles tühja juttu, mis kellelegi midagi ei anna, aga raiskab meeletult üksteise aega.
Hea sõber, kellel on teema, see helistab. Normaalne klient, kellel on mure, paneb eravastuvõtu aja kirja ja terve mõistusega meditatsioonihuviline, kes soovib ürituste kohta informatsiooni saada lööb lahti iseseisvalt kodulehe, kus on kõik kirjas.
Selline see Facebook on, ajaviite koht, naelutades tundideks inimesi ekraanide ette ja tekitades kohustuse olla kõigile igal ajal ja igal pool kättesaadav, olenemata nädalapäevast, kellaajast, maailma nurgast. Kedagi ei huvita, et oled reisil, puhkusel või tegeled teiste asjadega. Ja me kõik oleme sel viisil parajalt ühe vitsaga löödud.
Kui paljudel jäävad nõud pesemata, trennis käimata, ilusad hetked nägemata, perele õhtusöök valmistamata, sest on vaja pidevalt seda äppi näppida, lehekülgi scrollida, laikida ja chätis tühja plära ajada, sest see kõik on nii salakavalalt käe sisse harjunud nagu oleks tegemist kompulsiivse käitumishäirega. Ja me arvame, et meil pole probleemi? Millised on esimesed kolm lehekülge, mille sa igal hommikul avad ja mida päevas kõige tihedamini külastad?
Like määrab heakskiidu ja halvakspanu
Facebook muutus mulle antipaatseks eelkõige ka oma negatiivse keskkonna tõttu. Näiteks on see väga kerge mõjutama enesetunnet läbi teiste heakskiidu või halvakspanu. Kui sa oled unustanud kellelegi sünnipäevaks õnne soovida või jätnud laigi olulise sündmuse juurde panemata, siis kohe tehakse sellest omad järeldused, halvimal juhul solvutakse. Või teinekord paned laigi valesse kohta ja jälle solvutakse. Näiteks üks minu jaoks täiesti võõras naisterahvas konkreetselt avaldas minu laikimise peale pahameelt, kuna olin pannud selle postituse alla, mis tegi maha #metoo kampaaniat. Kui ma siis üle vaatasin, et millest jutt käib polnud ma seda isegi mitte kunagi lugenud, vaid tõenäoliselt libises mu sõrm selle südamekese peale telefoni või iPadi puuteekraani kerides. Ja hoobilt saigi minust ühe inimese silmis silmakirjalik naistevägivalla pooldaja.
Samuti on mitmed draamad kodudes alguse saanud sellest kui kellegi abikaasa on minu pilte laikinud või mina olen kellegi pildi jätnud laikimata või ettevõtte leheküljega liitumata. #absurd
Kõige enam häirib mind Facebooki juures üksteise peal hammaste teritamine.
Ma pole kunagi aru saanud kommenteerijatest, kes avaldavad oma arvamust alati ja ainult siis kui neile miski ei meeldi või nad millegagi nõus ei ole. Inimene ei tee ju muud kui häälestab ennast vabatahtlikult negatiivsele energiale, milleks on vastumeelsus, sallimatus, soovimatus, antipaatia, eemaletõukamine, jälkus, tahtmatus, tõrksus, viha. On lausa uskumatu ringi vaadata, mil moel täiskasvanud inimesed üksteist mõnitavad, halvustavad ja naeruvääristavad, endal väikesed lapsed kodus kasvamas, kellest suure tõenäosusega saavad samasugused koolikiusajad. Milleks on üldse vaja ennast toppida teiste inimeste ellu, kelle maailmavaadet sina ei aktsepteeri ja siis hakata tõestama, kuidas sina oled õige ja tema on vale. Olen endagi kanalduste FB lehel teinud vastavaid korrektuure ja automaatselt ilma pikema jututa ära blokeerinud kõik vastandajad, sest alati on igaühel võimalus ja vabadus luua oma personaalne FB lehekülg, kus enda vastupidist maailmavaadet terve ilmaga jagada. Selleks ei pea minu postituste kommentaariumit risustama.
Muide, kui mul on liialt palju vaba aega tekkinud, siis olen mõne klaviatuurikauboi telefoninumbri üles otsinud ja antropoloogilisest huvist otse helistanud, et küsida milles mure seisneb. Ja mis te arvate, kas siis ollakse sama sõnaosavad? Pigem on sellel keskealisel pereisal hoopis suu vatti täis.
Facebook on nagu vangla, kus sa istud, lööd aega surnuks, sul on profiilipilt ja saad müksamisi võhivõõrastelt.
Ja kohati tundub Facebook liialt ka kui rumaluse kohtumispaik, mil inimesed ise ka ei tea, miks nad Facebooki kasutavad. Laigivad iseenda pilte ja postitusi, jagavad seosetut pahna, lisavad kõikvõimalikke võõraid omale sõbralisti, loevad PETA videodega kangesti teistele moraali, aga ise on valgusaastate kaugusel veganlusest jne. #nonsenss
Mind see andmete vargus ja suunatud reklaamid niivõrd muretsema ei panegi, kuivõrd tekitab küsimusi terve Facebooki olemus. Miks me seal oleme? Kas me oleme seal selleks, et saada osa meile kasulikust informatsioonist või oleme seal ajaviiteks, et oma aega surnuks lüüa, et rumalustega tegeleda. Üleliigseid mõtteid genereerida, solvuda, konfliktidesse sattuda jne. Mina ise olen sattunud ka tänu Facebookile tugevatesse konfliktidesse, aga mitte seetõttu, et mul oli igav, vaid seetõttu, et ma olen olnud meeletult väsinud ja kurnatud ning vihastanud iseenda ja teiste peale, et pean olema kõigile igal ajal ja igal pool kätte saadav. Stress -minu jaoks ongi see vahel nagu püssirohu tünni otsas istumine, mis võib ühel hetkel plahvatada.
Tänasel päeval ma enam see kättesaadav ei ole. Ja uskuge mind kui hea tunne on. Kõik kirjad, mis minu kirjakasti jõuavad on läbimõeldud ja asjalikud, pole enam tühja-tähja. Veel rõõmsamaks teevad mind telefonikõned oma sõpradelt, kellel on reaalselt midagi öelda. Ja muidugi vaba aeg, et maalida, kirjutada, pühenduda rohkem enesearengule ja efektiivsemale tööle. Energiat on suuremas koguses alles, et iga ihu rakuga elada ja inimestele päriselt silma vaadata.
Ja lõpetuseks, kas teadsite, et Mark Zuckerberg pärineb väidetavalt illuminaatide liinidest, täpsemalt Rockefellerite suguvõsast. Olen ammu sisimas teadnud, et see energiat imev ja inimeste psüühikaga manipuleeriv süsteem on midagi enamat kui sõbralik sotsiaalmeedia võrgustik.#scam
Minu Kõiksuse Kanaldused Stuudio lehekülg jääb sellegi poolest FB alles seniks, kuni teie kallid inimesed ka sealt ära tulete.