top of page
Writer's pictureIlona Karula

Suvelaagrite galerii ja melu

Kaks suurepärast suvelaagrit said tehtud! Ja minu suureks üllatuseks mõlemad 11 punkti vääriliselt 10st. 


Mul on hea meel tõdeda, et kui minu nimi kusagil kõlab, siis on sellel kvaliteedi märk, et pakutakse midagi enamat kui lihtsalt teenust või toodet. See lisab mulle omakorda palju pinget, sest kui sa eelnevatel aastatel oled suurepäraseid laagreid korraldanud, siis sa paratamatult järgnevates laagrites ei soovi oma standardites langeda. 


Juulikuu laagri puhul oli mul nutt kurgus kui vaatasin ilmateadet, sest ma ei suutnud ette kujutada, et peame siseruumides passima ega saa kõva tormituule tõttu oma legendaarseid õhtumeditatsioone mererannas korraldada. Olin otseühenduses tasulise ilmajaamaga, kes lubas meile tervel laagri vältel ainult pussnuge taevast alla saata. 


Kõiksus toimib selliselt, et kui sa midagi väga tahad, siis sa seda ei saa ja kui sa midagi väga ei taha, siis selle sa saad. Hea, et see mulle viimasel hetkel meelde tuli.

Enne laagrit lasin lahti oma nõudmisest kogeda päikeselist ilma ja hakkasin looma lahendusi: näiteks läksin ostsin palju suuri küünlaid, võtsin kaasa roosiõite kroonlehti, korjasin ilusa kimbu metsataimi ja koos osalejatega tegime kohapeal kaminasse tule. Me lõime endale ilusa, hubase ja õdusa olemise ning sellest lahti laskmisest ja lahendustele keskendumisest pööras ka ilm ära -meile positiivsesse suunda!





Juba samal õhtul tekkis mereranda tuulevaikus ja me saime läbi viia oma legendaarset õhtumeditatsiooni. Järgmisel päeval paistis päike ja me saime värskes õhus koolituspraktikaid nautida. Kõik laabus laagri viimase päevani. 


Tagantjärele on mul isegi hea meel, et ebameeldiv olukord sundis alternatiividele keskenduma, sest esmakordselt me tõstsime lauad siseruumides kokku selliselt, mil me mahtusime kõik koos ühiselt pika laua taha sööma. Varasemalt oleme joogamattidel värskes õhus söönud. 


Pole saladus, et minu laagrites mängib eraldi rolli toit, mis on midagi enamat kui kõhutäis. 


Minu laagrites süüakse kõigi meeltega: alustatakse silmadega, keskendutakse tundega, maitstakse kõigi meeltega ja naudeldakse kogu ihu ning hingega. 

Mul on tõeliselt vedanud, et minuga on nõustunud koostööd tegema Eesti üks parimaid tipp kokkasid Mikk Mägi, kes on populaarse restorani Vegan V asutaja, omanik ja peakokk. Ma olen tema restorani suur fänn ja käinud seal esimesest päevast peale kui nad polnud veel avatudki ja ukse peal alles wrappe müüsid. Temaga toimetas köögis ka väga boss naine Regly, kelle käsutuses olid söögitegemise ohjad. 


Päris igas laagris need inimesed süüa tegemas ei käi, aga meie juures neile meeldis, sest mina ja minu inimesed, me näeme toidust kaugemale. Me oskame hinnata seda, mida meile pakutakse ning märkame toidu taga detaile, kuidas meile on loodud head olemist, naudinguid ning maitse eesmärki. Ma usun, et igal kokal on hoopis teine fiiling valmistada toitu kui seda osatakse hinnata ning näha kui elamuslikku kunstiteost ja olemist, mitte lihtsalt suvalist kena kõhutäit. 





Augustikuu laagriga läks samamoodi hästi, aga selle vahega, et sinna läksin juba oma küünalde, roosiõite ja lillekimbuga rahulikumalt. Siiski hakkas kohe alguses meepotti tõrva tilkuma. 


Esmalt teatas majahoidja, et tal linu pole ja seetõttu paigutas osadesse tubadesse ühe suure voodilina ja inimesed las kasutavad toa peale neid. Mu pidid kõrvad peast kukkuma, sest laagri osalejad on suuremas osas üksteisele võhivõõrad ning mina küll ei hakka kedagi tundmatuga samasse voodisse ühise voodilina ja teki alla magama sokutama. See oli nii jabur, et ma palusin kust iganes puhtad linad välja võluda ja mingitest “varudest” need minutiga leiti.  Ma tänaseni pööritan silmi kui sellele absurdile tagasi mõtlen. 


Kuna õhtud on augustis juba pimedad ja pikad, siis mõtlesime enne rannameditatsiooni kamina puid varuda, et meil oleks veel õhtulgi mõnus õdus olemine. Puude kuur oli keeratud lukku ja meile keelduti puid andmast, öeldes, et päästeamet ei luba kaminat ilma ametliku järelvalveta kasutada. Taas tundus see väga imelik lugu, sest kui tõesti see nii oleks reglementeeritud, siis me oleksime saanud selle kohta varasema teate või märkuse stiilis: “Me märkasime, et te kasutasite eelmisel korral kaminat. Nüüd on sellised muutused asjades, et meil päästeamet on keelanud kaminasse elava tule tegemise… jne.” 

Meile öeldi vaid, et pange küünlad kaminasse kui soovite õdusamalt ennast tunda. Väga huvitav loogika, et küünaldega tohib olla kaminas elav tuli, aga paar puuhalgu sinna tunnikeseks visata on keelatud. 


Meel oli mõru, aga mõtlesin siis, et milleks oma tuju lasta rikkuda nii tühisel teemal. Las inimesed tunnevad võimu oma voodilinade ja kaminapuude üle. Tagantjärele on see nüüd isegi naljakas. Tõttöelda oli meil nii palju põnevaid tegevusi, et kamin läks üldse meelest ning me saime magama alles peale südaööd. 





Mulle sai laagris väga klaarilt selgeks, et kui ma häälestun alternatiividele ja olen probleemidest üle, siis Kõiksus premeerib meid. Preemia saabuski juba järgmisel õhtul, mil ilm läks imeilusaks ja merevesi soojaks.


Laupäeva õhtul me saime kogeda väga erilist tuulevaikset päikeseloojangu meditatsiooni mererannas liivalaiu peal, mille järgselt läksid pooled skinnylt dippima ja vesi oli esmakordselt seal kandis mega soe. Pärast käisid osad saunas, teised kuuma dušši all ning südaööl kohtusime pidžaamades ja öösärkides veel korra üheks loenguks osalejate soovil. Meil oli nagu pidžaama pidu, mis tundus kuidagi eriliselt armas, siiras ja haavatav olla kõigiga nii koduses olemises. 





Igatahes paremaid laagreid on keerukas ette kujutada, mis loob pinge kõikideks järgnevateks laagriteks, sest mis seal salata, et alateadlikult võrreldakse laagreid omavahel. Sealjuures parim kompliment, mida olen saanud kogenud laagris käijatelt oli see, et mu laagrikava, kontseptsioon, sisu, toitlustus ja kogu korraldus on võrreldes nende varasemate laagri kogemustega mujal mäekõrguselt üle. Iga ihurakuga oli tunda kvaliteeti ja seda, et aeg ning raha olid investeeritud parimal võimalikul viisil. 


Ma teen lihtsalt seda, mis ma ise olen. Need, kes on minu instagrami igapäevaeluga kursis, siis ma ei õpeta sõnadega, vaid ma näitan tegudega ning selle pealt saavadki inimesed inspiratsiooni. 

Lõpetuseks jagan laagri kõige olulisemat poolt: osalejad leidsid omale uusi sõpru, mõttekaaslaseid, hingesugulasi, kellega koos käiakse õhtuti jalutamas, vallaliste pidudel, mediteerimas, trennis jne. Nii mõnigi läks andis lahutuse sisse, teine otsustas, et küsib mehelt saamata jäänud abieluettepaneku kohta, keegi lahkus vanast ametist ja registreeris end uuele unistuste ameti koolitusele. Kui inimene võidab hingeliselt, siis on ta teinud midagi väga õigesti. Hea, et laager andis paljudele julgust ja jõudu teha oma elus liikuma panevaid samme positiivsema tuleviku poole.


Ilona Karula



326 views0 comments

Recent Posts

See All

Comments


bottom of page