Mida me täna tähistame?

Lapsepõlves tavatsesid vanemad inimesed iga toreduse peale öelda: “Häid asju ei peagi palju saama” ja “Kes ütles, et elu peab olema kerge?”

Kuigi vanemate inimeste “tarkust” oleks paslik olnud kuulda võtta ei suutnud ma seda siis ega taha ka nüüd omaks võtta. Hing mu sees kõneles hoopis vastupidist: “Häid asju peab saama palju-palju-palju.”

Nüüd on meil peres tavaks, et häid asju olgu topelt, näiteks kaks torditükki per face.

Eile sattusime spontaansele ideele sõita mereranda piknikule ja ostsime kaasa pool torti, mitte paar lõiku. Milleks nörritada ennast kidura ampsuga ja siis unistama jääda, et tahaks veel või tuleks juba uus pidupäev millegi tähistamiseks.

Eluga on samamoodi.

Milleks oodata terve nädala reedet, aasta jagu igatseda suve, nutta taga vanu aegu, oodata õigeid võimalusi jne. Iga päev võib leida põhjuse millegi spontaanseks tähistamiseks, et lubada endale midagi toredat ja head, olgu selleks kasvõi pikem lõunapaus tööpäeva sees või rabasuplus päikesetõusuga enne tööpäeva algust.

Sina ise otsustad, kas oled tähistaja või tähtpäevade ootaja. On inimesi, kes valivad ilusaid torditükke ja on neid, kes leplikult tunnevad, et peavad selle kõige koledama pikali kukkunud käki oma taldrikule tõstma.

Alati on võimalus valida. Kas võtad iga päev millestki parima või lubad eri puhkudel ainult natuke parimat. Milleks uskuda, et ilu, lust ja lõbu on vaid valitud tähtpäevade pärusmaa, et siis oleks just nagu kõik erilisem ja parem. Maa peal on lõppematult väljundeid ja võimalusi, mille erilisus loomingulise meele jaoks eal otsa ei saa.

Kui hakata igal hommikul endalt küsima: “Mida me täna tähistame?” muutub elu hulga värvikamaks ja täidlasemaks. Nagu armastab üks mu välismaalasest sõbranna öelda neile kes midagi uut proovida ega omale midagi lubada ei taha: “Live a little!”

Spontaansus on alati meelele maitsev, hingele toitev, vaimule virgutav ja kehale ergutav. Tee juba täna midagi, mida sa varem proovinud ei ole ja see pöörab su rutiinse elumustri pea peale elujanust keerlema.

Ilona Karula /www.algolemus.com/