Me elame unenäos

Viimasel ajal jookseb mulle igast suunast infot, kuidas kõik on uni, uni, uni.

Täna üle söögilaua ütles mu abikaasa nagu muuseas, et ka elude vaheline elu on unenägu, mida on võimalik juhtida ning soovi korral lõpetada kui sellest illusioonist üles ärgata ja pilti vahetada. See pildi vahetamise teemaline jutt kerkis õhku seetõttu, et mul oli üleeile unenägude rohke öö, mil ma reaalselt lappasin unenägusid nagu raamatut. Võtsin ühe reaalsuse lahti, juhtisin seda ning kui villand sai panin kinni ja võtsin järgmise ja järgmise. Muudkui taotlesin teemasid ja esitasin küsimusi. Mul ei ole kunagi nii intensiivset ärkveloleku kontrolli unenägude juhtimise üle veel olnud kui nüüd, mil tegelesin enama kui kümne unenäoreaalsusega öö jooksul kokku. Tavaliselt on õnn suuta ühe unenäoga tegeleda kui sedagi. Ja nüüd tabas mind reaalsuste tsunami, mil ainult vali, võta, jäta ja vali uuesti.

Aga miks me üldse arvame, et see elu, mida me praegu elame on päriselt ja kõik muu on unenägu? Mul on juba lapsest saati veendumus, et hoopis siin ja praegu me magame ning oleme sügavas unes, ei suuda midagi erilist teha, ammugi mitte oma reaalsust ise juhtida. Kui näeme/ kogeme midagi imelikku või ebaharilikku, siis on inimestel komme ennast näpistada ja küsida, et kas oli see unes või ilmsi? Kas te ei leia, et selline küsimine juba näitab kui sügavalt me tegelikult magame, sest kui ei suudeta uskuda mitte millessegi harjumatusse, siis ei suudeta ammugi mitte uskuda ka oma võimete potentsiaali ehk kõikvõimalikkusesse.

Olles teadlike unenägude maailmaga juba aastaid tegelenud julgen ma jagada oma arvamust, mis põhineb isiklikul kogemusel. Need kes oma unenägusid juhtida ei suuda, ei juhi suure tõenäosusega ka oma elu. Olen teinud sellise tähelepaneku iseenda pealt kui hakkasin enese juures märkama, et mida enam oma elu enda kätesse usaldan ja võtan ehk suurendan vastutust enda elu ees, seda enam hakkasin ka rohkem kirkaid unenägusid nägema ja unenägusid juhtima ehk ma olin unenägudes tihedamini ärkvel. Ma leian, et see on igati tähelepanuväärne paralleel, sest elame ju paralleelselt nii siin reaalsuses kui kogeme ka neid "teisi" (unenägude) reaalsusi. Kui oma harjumuspärased omadused ja teatud kindlad uskumused abivahendina kaasa võtta sinna teistesse reaalsustesse, siis on lihtsam ka “unes” ärkvele tulla.

Miks me ei suuda erinevaid reaalsustasandeid juhtida?

Meie alateadvus on seadistatud selliselt, et kui oleme meie jaoks tavateadvusel ärkvel, siis me suurt midagi ei usu, oma võimetesse ammugi mitte, ainult näpistame ja imestame kõige imeliku üle. Aga kui me näeme und, näiteks siga lendab või abiellutakse vana koolikaaslasega, siis me ei imesta ega näpista, vaid peame seda kõike tavapäraseks, mis kulgeb omasoodu, kuni uni lõpuks otsa saab.

Kujutagem nüüd ette, et kui me unenäoreaalsuses saame lülituda tavateadvuse juurde, mis alateadlikult usub, et unes on kõik võimalik, siis automaatselt tekib meil ka unenägude juhtimise võime. Seepärast on vana tuntud lollikindel unenägude juhtimise nipp korrutada endale iga päev: ma näen und, ma näen und, ma näen und. Sest kui sa koguaeg harjutad ennast mõttega, et oled unes, kus kõik on võimalik, siis sa ka alateadlikult hakkad tavateadvuse juures uskuma, kuidas kõik on võimalik. Ja siis saabub ühel hetkel see kõige magusam hetk, mil unes mõistusega teadvustad, et näedki und ja korraga alateadvus kinnitab üle, et unes on ju kõik võimalik. Sul on võimalus lennata läbi kaljude, hingata vee all, teleporteeruda ja luua selliselt, et looming ilmutab end kohe.

Kes üldse teab, mis on päris reaalsus ja mis on uni?

Väga paljud tähelapsed on vanematelt küsinud, et millal see unenägu juba ära lõppeb, pidades antud tavateadvuse reaalsust silmas. Üks tähetüdruk teatas mulle: “Ilona, sa ikka tead, et see kõik pole päris, kuidas me elame. Me oleme nagu unenäos ja mul on tunne, et kellegi teise unenäos, mis lõppeb siis kui tema unenägu otsa saab.” Samuti kirjutas hiljuti üks lapsevanem, kuidas tema poeg Artur küsib mingite kindlate teatud asjade peale, et kas vanemad juba teavad ka, millal unenägu läbi saab.

Mida me sellest järeldame? Mul on tunne, et reaalsus, mida me praegu päris reaalsuseks peame on ka lihtsalt üks “unenägude” reaalsustest, mida me kehvalt juhime või üldsegi mitte juhtida ei suuda, sest meie looming ei manifesteeru just kõige silmapilksemalt nagu juhitavates unenägudes on võimalik disainida. Samuti pole ju vaimses maailmas olemas minevikku, olevikku ega tulevikku –kõik lihtsalt on. Seega pole mulle kunagi huvi pakkunud eelmiste elude teemad, sest neid võib samuti mõista kui paralleel-elusid, mille kohta teadmised, kas oleme printsessid või portselanitehase direktorid olnud ei anna meile midagi erilist juurde, sest kõik võib eksisteerida ka koguaeg, korraga ja paralleelselt.