Mõni asi, mis jäi raamatusse kirja panemata, sest tundus see nii iseenesest mõistetav ja lihtne. Praegu mõistan, et see on vast kõige olulisem teema üldse, mida omale meelde tuletada.
Ema ja isa tujud, seisundid, häälestused, omavahelised suhted, kogu energeetiline õhustik -need kõik mõjutavad lapse heaolu rohkemgi kui arvata ja märgata oskame. Näen seda iga päev enda ja oma lapse pealt.
Kui olen rahulik ja kõrgemas sageduses, siis on lapsel hea olla, ta on õnnelik, rahulolev ja rõõmus. Võime beebiga käia isegi kohvikus või restoranis, kus ta vaikselt ja rahulikult kenasti vastu peab. Niipea kui tekib tööstress, ülekoormus, närvilisus hakkab laps põhjendamatult ning lohutamatult nutma. Kui mina oma asjadega kiirustan ja nihelen, siis tekib lapsel sellest stress. Siis ta jaurab ja võib kaksteist tundi järjest üleval olla, ärgata öösel oma seitse korda jutti. Vahel kui olen mõne asja pärast väga õnnetu ja kurb, siis pruugib lapsel vaid mulle otsa vaadata kui ta suurest kurvastusest nutma puhkeb, sest õhk säriseb.
See tuletab mulle meelde, et minu seisund mõjutab tema seisundit, mis tähendab, et kui me soovime, et lapsed oleksid rahulikud, rõõmsad, heas tasakaalus ja neil oleks hea, siis tuleb minna otsejoones tagasi endasse, et omal oleks hea.
Lapsed elavad väga intensiivselt läbi oma vanemate stresse ja seda valusamalt ning koormavamalt kui me arvatagi oskame. Sageli on lapse nutt põhjustatud hoopis ema kurbusest või isa pingetest. Jah, nad nutavad oma vanemate pisaraid.
Nii valus kui seda lugeda, kuulata ja enesele tunnistada on, siis lapse heaolu (vähemalt kuni jäävhammaste saabumiseni) sõltub vanemate vaimsest tervisest ning hingelisest seisundist. See tuletab mulle meelde kui oluline on endaga tegelemine, et omal oleks hea, et lapsel saaks olla veel parem.
Kui ei tea, millises suunas edasi liikuda, milliseid otsuseid vastu võtta, siis õigeid valikuid aitab langetada alati suund sisemise rahu poole, mis ei eksita sind teelt.