Kogmusi elu-surma piirilt

Updated: Apr 24, 2019


Oled sa kunagi tundnud põhjendamatut kurbust, kahtlustanud mõtteid oma peas, et need ei kuulu sulle, tundnud ängi, langenud sügavasse depressiooni või mõne sõltuvuse küüsi, mõlenud suitsiidseid mõtteid... Või oled sa käinud juba teispoolsuses, kõikunud elu-surma piiril või kogenud elu pärast elu mõnes teises peenmaailma keskkonnas.


Järgnevalt läheneme loetletud teemadele läbi alumise astraalmaailma vaatenurga. Püüame leida vastuseid küsimustele: mis võib lükata inimest suitsiidini? Miks ei tasu sooritada enesetappu? Mis saab enesetapja hingest pärast füüsilisest kehast lahkumist?



Piiratud astraalmaailm versus piiramatu unenägude maailm


Inimeste kokkupuuted müstika, seletamatute juhtumite, paranähtuste ja anomaaliatega on enamasti leidnud aset astraalse maailma kaudu, mis kujutab endast peenmateeriast koosneva maailma vahekoridori, mille kaudu teadvus kogeb erinevaid ülemineku etappe ühest olekust teise, sageli läbi kehavälise oleku.

Sageli aetakse astraalmaailma segamini unenäomaailmaga, mis erinevad teineteisest nagu päev ööst. Kui astraalmaailm on reaalsus, milles meie teadvus liikleb olemasolevate projektsioonide vahel, siis unenäomaailm toimib sootuks vastupidiselt.


Unenäomaailm tähendab, et kõike on võimalik ise teostada. Juba valmis unenägusid saab teadvel olles piiranguteta muuta, rääkimata asjaolust, et kõike on võimalus piiranguteta ise projekteerida ja luua.

Järgnevalt kirjeldan, kuidas toimuvad hinge manipulatsioonid läbi alumise astraalmaailma (alumine astraalmaailm on kui põrgu ja ülemine astraalmaailm on kui paradiis).


Tegemist on siiski astraalplaani antimateriaalses keskkonnas toimuvaga, mille hulka kuulub ka eludevahelise elu eetertasand.

Võite sellest tekstist avastada enda jaoks mõndagi uut, leida vastuse oma küsimusele või mõnele ammusele probleemile.




Alumine astraal –väljakannatamatu hingemaailm


Minu konsultatsioonis käis 11-aastane tüdruk, kes ühes oma eelmises elus sooritas enesetapu ja ülemise-astraali ehk “paradiisi” asemel sattus otse “põrgusse” ehk alumisse astraali. Ta ei suutnud seda muud moodi tõlgendada kui tugeva kokkusurutuse tundega, nagu oleks ta kehastunud mõnda konkreetsesse rolli, näiteks ängistuse eksistentsi vormi. Tüdruk avaldas ühe olulise kommentaari: “Ja siis ma läksin ühe teise inimese kehasse selles uues rollis ning ta võttis mind peale surma endaga “koju” tagasi paradiisi kaasa.”


See lugu pani mind asjadele teise pilguga vaatama, kergitades saladuseloori ka inimeste halbadelt sundmõtetelt, mille kohta nad tunnevad, et need ei ole nende omad. Samuti ängistavatelt tunnetelt, millest nad ei tea, kust need tulid. Sageli on inimese elus kõik hästi, aga ootamatult võib teda tabada depressioon.




Järgnevalt jagan teiega ühe inimese lugu, mis ärgitas mind uurima alumise astraali saladusi ja tõi ka enda elust päevavalgele üht-teist, millele ma varem ei osanud seletust anda.


Minu klient istus õhtul voodiäärel, kui tema kõrvale ilmus vaimolend, kes püüdis end inimese kehasse pressida. Kuna inimene oli ülitundlik ja avatud reaalsusele väljaspool füüsilisi piire, siis tabas ta võõra energia kohe ära ning astus temaga dialoogi.

Naine: “Mida sa soovid ja miks sa siin oled?”

Olend: “Ma soovin tulla sinu kehasse.”

Naine: “Minu kehasse tulla ei saa. Minu keha on minu oma. Miks sa minu kehasse tahad tulla?”

Olend: “Minu peremeeskeha lahkus sellest ilmast ja nüüd on mul vaja eksisteerimiseks leida uus keha, sest mul on alumises maailmas ebamugav eksisteerida.”

Naine: “Kas ma saan õigesti aru, et sa pärined alumisest astraalist, sulle ei meeldi seal olla ja sa otsid väljapääsu läbi elava inimese keha?”

Olend: “Jah. Sa saad õigesti aru.”

Naine: “Aga kes sa üldse oled selline?”

Olend: “Ma olen kurbuse vaim. Ma olen sõltuvuse vaim. Ma olen depressiooni vaim. Ma olen valu ja vangistuse vaim.”

Naine: “Ühesõnaga, sa oled üks suur häda, kes käib mööda inimesi?”

Olend: “Jah. Ma lähen sinna, kuhu ma saan.”

Naine: “Ja miks sa arvad, et sa minu sisse saad?”

Olend: “Sest sul on uks avatud, selja peal on sissepääs.”

Naine: “Mis mõttes on sissepääs?”

Olend: “Sisse saab selle juurde, kes on meiesugustele avatud.”

Naine: “Ehk kui ma olen masendunud, siis võib minu keha üle võtta mõni sõltuvuse või depressiooni vaim?

Olend: “Jah. Täpselt nii.”

Naine: “Tänan pakkumise eest, aga ma sulgen ennast sulle kohe. Mine otsi omale keegi uus.”

Selle peale muutus olend väga kurvaks. Nii et naisel endal hakkas olendist peaaegu kahju ja sellega nende teed lahku läksid.



Elust pääsemise asemel veel hullem elu


Alumisse astraalmaailma sattunud hinged ei soovi seal olla, sest nende jaoks on tegemist väljakannatamatu maailmaga. Hing, kes on läinud vabasurma, ei pääse mitte kannatustest, vaid liigub ühest olekust teise ning tal tuleb hakata kehastama kedagi uut. Selle juhtumi puhul mõnda tundevormi nagu sõltuvus, kurbus, depressioon jne.

Selleks, et madalama astraal-maailma piiridest välja liikuda, tuleb kasutada siinse maailma väravaid, kelleks on inimesed. Kinnitudes inimese energiavälja, võtab inimene selle hinge endaga maisest kehastusest lahkudes kaasa ülemisse astraali. Juhul kui viimane muidugi ise enesetappu ei soorita.



Isiklik kogemus elu-surma piirilt


Minu kokkupuude alumise astraali pagulashingega leidis aset 5-aastaselt.

Hoolimata sellest, et mul oli õnnelik lapsepõlv, oma aed, vanaema pannkooke küpsetamas, lõbusad naabritüdrukud, kellega mängida jne, tundsin ma siiski enda sees sügavat kurbust, mis oli teada ainult mulle endale, sest ma ei osanud seda kuidagi täiskasvanule seletada. Kusagilt ei valutanud, pisarad ei jooksnud, mind karistati vähe. Aga südames oli raske. Vahel koguni sedavõrd raske, et mul suurest hingevalust iiveldas.

Tõtt-öelda olid mul suitsiidsed mõtted ja ma mängisin tihti mõttega, et kui mind enam ei oleks…

Miks peaks üldse üks 5-aastane midagi sellist tundma ja mõtlema?

Praegu tagantjärele tean ma vastust. Minu energiaväljas oli “külaline”, kelle ma vahepeal läbi enda surmalähedase kogemuse tagasi “koju” viisin.



Minu loosse sekkusid välised jõud

Olin 5-aastane, kui veetsin suve maal vanaema juures.

Ühel päeval hakkas mul hammas väga tugevalt valutama. Kuna kõik see juhtus sügaval nõukogude ajal 1980-ndatel, siis sellel ajal oli käik hambaarsti juurde õõva tekitav kogemus, mida kõik vähegi normaalsed inimesed pelgasid: aeglased pedaaliga hambapuurid, mis tegid kohutavalt häält ja palju haiget. Olid sa suur või väike, lõpuks lahkuti sealt ruumist ikka hingetraumaga.

Loomulikult viidi mindki otsejoones hambaarstitooli, aga mina oma suud seal ei avanud ja vägisi polnud ka võimalik seda lahti kangutada.

Sama targalt, midagi tegemata, tulime sealt tulema.


Mäletasin, kuidas teine vanaema linnakodust oli mulle ravimtaimi õpetanud ning tutvustanud paiselehte, kuidas see valu ja põletikud ära võtab. Nii ma neid paiselehti maast korjasin, suus matsutasin ja põske tupsutasin, kuniks valu muutus järjest tuimemaks ja näitas järeleandmise märke. Mina aga muutusin valu hääbudes järjest aeglasemaks, uimasemaks ja vaiksemaks, jaksamata teiste lastega enam koos mängida ning vajusin vaikselt oma tuppa puhkama.

Järsku tormas kohale mu ema nagu keeristorm. Ta saabus otse naaberriigist Lätist, kus pidi olema komandeeringus.


Telefonikõned lähedastele olid Nõukogude Eestis pigem erand kui reegel ning tänu ühele saatuslikule kohtumisele mustlasega ta selle harukordse kaugkõne maale vanaema juurde võttiski. Kuuldes, et tema tütrel on hambaga midagi lahti, tormas ta sõna otseses mõttes mu elu päästma.

Naaberriigi pealinnas oli mu ema juurde astunud mustlane, kes ei lasknud tema varrukast enam lahti. Vägisi ja jõuliselt hakkas mustlane vigases vene keeles, käte ja jalgade abil seletama, et minu emal on väike tütar, kellel on pool nägu paistes ja kes hakkab kohe-kohe surema, kui midagi ette ei võeta. Ema oli šokis ning andis mustlasele kõik oma kuldehted ja sõrmused. Siis tormas ta esimesel võimalusel helistama ja sama kiirelt minu juurde Eestisse.


Meie suureks õnneks oli maal kohapeal auto, seegi oli Nõukogude Eestis pigem suur haruldus kui tavapärane nähtus. Auto kihutas minuga naaberlinna Tartu haiglasse ja kohapeal ütlesid arstid, et kui oleksime 10 minutit hiljem jõudnud, siis ei oleks minu elu enam päästa õnnestunud. Mu ajju oli tekkinud läbi igeme infektsioon, mis võinuks katkestada elu selles kehas.


Narkoosis olles nägin ma “unenägu”

Nüüd, täiskasvanuna tean, et see polnudki unenägu.


Kõigepealt hõljusin oma keha kohale nagu tavaliselt kehaväliste rännakute ajal ning seejärel olin hetkega eludevahelises elus. Seal, kuhu me pärast tagasi läheme. Aga selle vahega, et ma ei mäleta, et oleksin kuhugi valguse suunas liikunud, vaid ma olin kohe kohal ja otse komisjoni ees.

Pange nüüd hästi tähele: minu kõrval seisis veel üks räsitud olemisega olend.


Mäletan, kuidas mulle öeldi: “Aitäh, et sa ta meie juurde tagasi tõid!”

Minuga askeldati lisaks veel midagi ning saadeti mind mu maisesse kehasse tagasi: “Mine, jätka nüüd ja olgu su jalad paremini maas.”

Kehasse tagasitulek oli raske ja ebameeldiv kogemus – mind oleks nagu kivisse vajutatud.

Tegin pärast operatsiooni silmad lahti ja elu läks edasi.


Praegu, täiskasvanuna suudan ma kogu olukorra lahti dekodeerida.

Hambad on eluga hakkama saamise sümboliks. Kes kohaneb eluga hästi, selle hambad on terved. Kes eluga ei kohane, selle hambad hakkavad lagunema.

Elu on nagu toit, mida tuleb hammustada, aga kes on tasakaalust väljas ja hammustamise asemel järab toitu, see lõhub oma hambad ära. Ehk elust läbi närides lagunevad meie hambad.


Minu külge oli kinnitunud saamatust ja jõuetust esindav vaimolend, kelle kohalolu minu energiaväljas avaldus tõsise terviseprobleemina.

Elu-surma piiril tekkis olukord, mil tal oli võimalus läbi minu alumisest astraalmaailmast tagasi ülemisse astraalmaailma “koju” pääseda.


Võtteid, kuidas vabastada ennast võõrastest energiatest ja mõjutustest leiate Ilona Karula raamatust "Hinge valede nõiaring," mille viimased eksemplarid on saadaval kõikides Apollo raamatupoodides üle Eesti ja autori e-poes www.algolemus.com/shop

1,391 views

Recent Posts

See All

Hingede sõprusest unenägudes

Praegu on saabunud aeg, mil hinged omavahel intensiivselt unenägude tasandil suhtlevad. Sealjuures ei pea inimesed omavahel suured sõbrad ega tuttavadki olema, vaid hinged suhtlevad, ilma et nad siins

© 2020 by Ilona Karula