Andestamine, unustamine, lahti laskmine on ühed väljakutsete rohkemad teemad, millega inimkehastuses rinda pista.
Olete ehk kuulnud ennast või kedagi teist ütlemas neid sõnu: „Ma olen täielikult andestanud, unustanud, lahti lasknud, mind see ei mõjuta, mulle ei lähe enam korda, ma olen üle saanud, ma pole solvunud...” Aga ometi meenutatakse kirglikult ja räägitakse, väike kibedusenoot hääles, mis ja kuidas siis ikka täpselt juhtus.
Olgem nüüd enese vastu ausad. Siin on veel tükk maad minna, et enesega toime tulla.
Täielik andestamine ja vabaks laskmine tähendab seda, et me suudame rahuliku südamega tagasi vaatamata edasi minna.
Seni, kuni minevik tõstab üles emotsiooni, pole me täielikult kellestki ega millestki veel üle saanud. Ja neid teemasid on meie sees oh kui palju, alates pereliikmetest ja lõpetades tuttavate-töökaaslastega.
Aga teate, on üks võimalik viis veel, kuidas jõuda andestamisele lähemale, milleks on uue vaatenurga leidmine. Ma leidsin lausa sellise vaatenurga, mis tõstis mind õndsusesse ja sügavasse tänutundesse, et vihastamise asemel hakkasin taipama, kuidas järk-järgult ja samm haaval tuleb mul kõiki neid mineviku negatiivseid suhtedraamasid lausa südamest tänada.
Vahel võib olla nii, et konflikt saabub sulle pääseteed sillutama hoopis puhtamasse ja läbipaistvamasse reaalsusesse.