Kanaldus: õnnestumisest ja loomisest

Meil on lemmik rand, kus mõtisklemas, mediteerimas ja laadimas ennast käime. Seal on sündinud juba palju põnevaid vestlusi oma tütrega, millest ühte väikest killukest jagan teiega.

Kord kui küsisin vastuseid materiaalsete hüvede saamise kohta, et kuidas paremini realiseerida maise elu vajadusi, vastas ta: “Elu ei seisne selles, et sa midagi saad. Elu seisneb selles, et sa midagi lood!" Ja rõhutas üle, kuidas imedele lootmise asemel tuleb otsekohe hingestatud tegudele asuda.

Ta on öelnud ka, et lootus on vana maailma ootus ning õnnestumisi ei tasu lootma jääda, vaid õnnestumisi saab ainult ise luua.

Nüüd mõistan ma paremini, miks on sarkastiline ütlus, et lootus on lollide lohutus. Olen ise kunagi see sama lollike olnud, kes muudkui ootab ja ootab, loodab ja loodab, selle asemel, et ise tegudele asuda ja midagi luua.

Kuidas see loomine siis ikkagi toimub?

Loomise kohta sain väga lihtsa ja lühikese vastuse: "Igaüks, kes oma sisemisele tundele järgneb juba tegeleb teadliku loomisega."

Ohhoo, järelikult ei olegi loomine mingisugune määdžik ega umbluutamine, mis vajab loitse ja erilisi nõiasõnu.

Sisetunne on nagu lill, mis puhkeb õide kui sa teda oma usaldusega puudutad. Sisetundega ei saa plaane teha. Sisetundele saab ainult järgneda. Seega ei saa keegi (isegi mitte Jumal) su peale naerda.

Oma sisetundele järgnemine juhatab su alati tulemusteni, mida sul on praegusel hetkel kõige enam vaja ja see tähendabki õnnestumist.

Õnnestumine on sisetunde õitsemise tagajärg. Kes seesmiselt õitseb, see õnnestub oma tegudes. Endas pole kunagi vaja kahelda.

Ilona Karula /www.algolemus.com/