Järgnev katkend pärineb minu värskest raamatust "Lapse Hing", mille leiate autori e-poest www.algolemus.com/shop ja kõikidest suurematest raamatupoodidest üle Eesti (Apollo/ Rahva Raamat).
Kui mu tütre hing ühendus minu hingega, sai temast mulle omamoodi vaimne teejuht.
Ta hakkas minuga aktiivselt suhtlema ja mul oli väljaspool füüsilise reaalsuse piire teda lihtne kuulata. Ma ei pidanud temaga suhtlemiseks ennast erilisse seisundisse viima, vaikusesse eralduma või eelnevalt mediteerima. Tema hääl, ta sõnumid ja vastused ilmusid selgelt mu pähe, piltidena silme ette, infona mu tundesse ja tajuvälja, teinekord ka numbrite, muude märkide või sümbolite kujul mu vaatevälja.
Hetkega polnud ma enam üksi, vaid mind saatis lähedal kõrval veel keegi, kes üha sügavamale minusse põimudes järjest enam olulisi sõnumeid vahendas.
Esmakordselt võttis ta minuga ühendust kaks aastat enne lapseootele jäämist.
Viibisime abikaasaga parasjagu Keenias ühes savannis, kus sõitsime läbi 2000 kilomeetrit, et metsikuid loomi vaadelda ja ürgset loodust imetleda. Kui enamiku inimeste unistuseks oli kohata haruldasi ninasarvikuid, siis meie tahtsime kindlasti näha maailma kiireimat maismaalooma gepardit, kes võib lühikesel distantsil (kuni 400 m) saavutada kiiruse 120 km/h.
Millegipärast gepardeid meie teele ei sattunud ja aeg lendas neid taga otsides sedavõrd kiirelt, et me ei pannud tähelegi, kuidas olime väsimust tundmata juba 700 kilomeetrit lahtise katusega minibussis püsti seisnud.
Järsku tundsin ma kellegi sooja paitust oma paremal põsel ja õrna sosinat kõrvas: “Viissada meetrit otse, pöörake rajalt paremale, veel natuke edasi ja paremat kätt on üksik roheline põõsas.”
Tundus uskumatu, aga enne, kui kogu sõnum mulle pärale jõudis, hakkaski meie autojuht omal initsiatiivil nimetatud rada pidi sõitma, kuigi suundi, kuhu pöörata, oli teel teisigi.
Sellest hetkest hakkasin pingsalt jälgima teeservi, otsides seda põõsast keset lagedat välja. Ja ennäe imet, seal ta oligi – üksik roheline põõsas.
Palusime autojuhil kiirelt peatuda, kuigi gepardit ei paistnud kusagil. Juhi vilunud silm ei tabanud ühtegi looma ega lindu ning ta pööritas meie poole küsivalt silmi. Ka meie abikaasaga ei märganud midagi. Kuni… järsku astus põõsa tagant graatsilisel sammul välja gepard, kes end kohe põõsa vahele tagasi pikali viskas. Imeilus gepard täies hiilguses, aga vilksatades nähtaval kõigest mõne sekundi.
Otsustasime pikemalt peale passida, lootes, et ehk tõuseb ta veel püsti ja teeb mõned sirutused-sammud, mida meil õnnestub kaamerasse püüda.
Seal ta siis pikutas ja mõnules… Meie aga ootasime ja ootasime, et ta ennast pisut rohkem näitaks.
Järsku tundsin taas sedasama sooja paitust oma paremal põsel, millele järgnes selge sõnum: “Suhelge tema Hingega. Esitage palve, et ta püsti tõuseks. Kontsentreeruge tugevalt mõttejõu kasutamisele ja suunake kõigest väest oma palve tema poole teele.
Kui ta püsti tõuseb, siis on tal teile oluline sõnum. Vaadake hoolega!”
Autojuht tahtis juba edasi liikuda, kuna päike hakkas looja minema, kuid meie palusime veel hetkeks jääda.
Hakkasime abikaasaga gepardi poole telepaatilisi mõtteid suunama, nii et meie mõlema pea ja õlgade ümber tekkis kummaline surin. Tundus, et meie koostöö mõjul tohutu mõttejõud tõepoolest aktiveerus – lausa füüsiliselt tuntavalt, särisedes nagu elekter.
Ja oodatud tulemus saabuski!
Gepard sirutas end põõsast välja ja tõusis istuli, et me teda elusuuruses imetleda saaksime. Gepardi kaudu edastatud sõnum oli vägagi ilmne ega vajanud mõistatamist. Ta oli viimase vindi peal tiine, kõht maani rippumas, kohe-kohe poegima hakkamas. Mõistsime, et meie järgmine suur elumuutus seisneb pere loomises ja õige aeg, mida oleme pidevalt reisimiste, seikluste ja töö tõttu edasi lükanud, on kätte jõudnud.
