Mulle väga imponeeris üks foorumisse kirja pandud kogemus, mille ühes osas avaldas meditatsiooni osaleja, et tema meelest heatahtlikkus ei tähenda alati lahkust. Sealt edasi tõdesin, et lahkus ei pruugi tähendada ka headust.
Meile õpetatakse maast madalast, kuidas tuleb olla lahke, viisakas ja hea. Aga kas me seda ka päriselt oleme kui peame headust, lahkust ja viisakust endast vägisi välja pressima?
Hiljuti sain hoopis teistsorti taipamise osaliseks: “Siiras headus ja omakasupüüdmatu lahkus saavad rikkumatult avalduda inimeses alles siis kui temas on sisemine lubamine elada vajadusel endas läbi ka rahulolematuse ja vastumeelsuse seisundeid. Alles siis me rahuneme, lahustume ja häälestume eheda headuse seisundisse, mis avaldub sundimata lahkusena vabatahtlikult."
Seepärast ei otsigi ma inimestes enam headust, vaid hoopis ehedust, sest see on suurim kingitus, kui teine sulle seda pakkuda saab. Ei valeta, ei teeskle, ei püüa olla keegi, kes ta tegelikult ei ole.
Sealjuures omamoodi väljakutseks kujuneb eheduse aktsepteerimine teistes ja eheduse lubamine eneses. On ju nii, et kui lubad oma maskil langeda, siis langevad ka sinu "aktsiad" hetkega, sest keegi meist ei ole pealaest jalatallani ainult toredust täis.