Hinge kaotamisest

Sageli ei tunne inimesed oma hinge ega leia üles hingeteed. Järgnevalt peatume teemal, kuhu ja kuidas meie hing kaob.



Hinge sädet pildistas Penelope Russak



Hing on kohal siis kui sinu silmad säravad ja süda helendab.

Hinge säde hakkab tuhmuma hetkest, mil meid hingeliselt maha tambitakse.


Näiteks lastele öeldakse, et nad on lollid, rumalad ja saamatud. Nende mõtteid, tegevusi ja maailmavaadet naeruvääristatakse. Öeldakse, et lapsed räägivad siis, kui kana pissib jne. Tuleb käia nööri mööda taktikepi saatel, sest iga eksimus tähendab pahandust, karistust, valu.


Näiteks võtame koolisüsteemi. Enamikus koolitusasutustes, kus pannakse sooritustele hindeid, ei hinnata mitte õpilase tugevusi ja seda, mis on sooritatud hästi, vaid keskendutakse hindamisel õpilase puudustele ja nõrkustele – sellele, mis tehti valesti. Sellise läbielamise kaudu tuleb inimesele täiskasvanuikka kaasa harjumus toimida ise samasuguselt: keskenduda elus alati sellele, mis on pahasti ja valesti.

Näha kõiges esmalt halba – ja mida rohkem, seda uhkem. Paraku on terve ühiskond harjunud sellega, et kurtmine ja virisemine on jututeemade leivanumbrid. Negatiivse alatooniga ajalehepealkirjad müüvad rohkem ja provokatiivsed artiklid saavad enim tähelepanu.



Siit edasi areneb hirm eksimise ees, millest süveneb kartus olla vale.

Kui inimene kardab eksida, siis kardab ta elada. Kui inimene kardab elada, siis kardab ta oma hingele otsa vaadata. Tõeline elu käib aga hinge nööri mööda, mitte ülemuse ega perepea taktikepi järgi.


Koolisüsteemis tähendab normidele mittevastamine kohe karistust, milleks on halvad hinded, noomimine ja mõnel pool järgneb koduseinte vahel sellele ka ihunuhtlus. Tulemuseks saadakse taas hirmunud inimeste põlvkond, kes kõik kardavad elada ja eksida.

Kardetakse oma pereliikmeid, sugulasi, sõpru, tuttavaid ja võõraid. Tuntakse hirmu kolleegide ja ülemuse ees. Ehk meile on produtseeritud terve ühiskond inimesi, kelle heaolu sõltub teiste inimeste heakskiidust või halvakspanust, aga mitte sellest, mida hing tegelikult vajab.

Inimesed ei julge olla need, kes nad tegelikult on ja selleks, et varjata oma tõelist olemust ja oma tõelisi andeid, kantakse maske ning jäetakse oma elu elamata.


Näiteks paljudes Keenia külakoolides õpetatakse lapsi peksuga, samamoodi kodus. Hilisemas elus reageerivad nad eiütlemisele ainult hääle tõstmisega. Kui turist ei soovi kohaliku käest kaupa osta või keeldub mõnest teenusest, siis keenialane usub, et on sind vähe veennud. Seetõttu mõistetakse sealmaal eitavat vastust tihti alles käratamisel.