Sageli ei tunne inimesed oma hinge ega leia üles hingeteed. Järgnevalt peatume teemal, kuhu ja kuidas meie hing kaob.
Hinge sädet pildistas Penelope Russak
Hing on kohal siis kui sinu silmad säravad ja süda helendab.
Hinge säde hakkab tuhmuma hetkest, mil meid hingeliselt maha tambitakse.
Näiteks lastele öeldakse, et nad on lollid, rumalad ja saamatud. Nende mõtteid, tegevusi ja maailmavaadet naeruvääristatakse. Öeldakse, et lapsed räägivad siis, kui kana pissib jne. Tuleb käia nööri mööda taktikepi saatel, sest iga eksimus tähendab pahandust, karistust, valu.
Näiteks võtame koolisüsteemi. Enamikus koolitusasutustes, kus pannakse sooritustele hindeid, ei hinnata mitte õpilase tugevusi ja seda, mis on sooritatud hästi, vaid keskendutakse hindamisel õpilase puudustele ja nõrkustele – sellele, mis tehti valesti. Sellise läbielamise kaudu tuleb inimesele täiskasvanuikka kaasa harjumus toimida ise samasuguselt: keskenduda elus alati sellele, mis on pahasti ja valesti.
Näha kõiges esmalt halba – ja mida rohkem, seda uhkem. Paraku on terve ühiskond harjunud sellega, et kurtmine ja virisemine on jututeemade leivanumbrid. Negatiivse alatooniga ajalehepealkirjad müüvad rohkem ja provokatiivsed artiklid saavad enim tähelepanu.
Siit edasi areneb hirm eksimise ees, millest süveneb kartus olla vale.
Kui inimene kardab eksida, siis kardab ta elada. Kui inimene kardab elada, siis kardab ta oma hingele otsa vaadata. Tõeline elu käib aga hinge nööri mööda, mitte ülemuse ega perepea taktikepi järgi.
Koolisüsteemis tähendab normidele mittevastamine kohe karistust, milleks on halvad hinded, noomimine ja mõnel pool järgneb koduseinte vahel sellele ka ihunuhtlus. Tulemuseks saadakse taas hirmunud inimeste põlvkond, kes kõik kardavad elada ja eksida.
Kardetakse oma pereliikmeid, sugulasi, sõpru, tuttavaid ja võõraid. Tuntakse hirmu kolleegide ja ülemuse ees. Ehk meile on produtseeritud terve ühiskond inimesi, kelle heaolu sõltub teiste inimeste heakskiidust või halvakspanust, aga mitte sellest, mida hing tegelikult vajab.
Inimesed ei julge olla need, kes nad tegelikult on ja selleks, et varjata oma tõelist olemust ja oma tõelisi andeid, kantakse maske ning jäetakse oma elu elamata.
Näiteks paljudes Keenia külakoolides õpetatakse lapsi peksuga, samamoodi kodus. Hilisemas elus reageerivad nad eiütlemisele ainult hääle tõstmisega. Kui turist ei soovi kohaliku käest kaupa osta või keeldub mõnest teenusest, siis keenialane usub, et on sind vähe veennud. Seetõttu mõistetakse sealmaal eitavat vastust tihti alles käratamisel.
Mitte keegi ei vääri käratamist ega hääle tõstmist. Ma usun, et kõik inimesed on südames siirad ja head, kuid kogu see headus ja ehedus ei saa inimese seest välja paista, kui teda on maast madalast teistmoodi õpetatud: läbi hirmu, pahameele ja käskudele-keeldudele allumise.
Loomingu piiramine
Samamoodi ei saa inimese loomingulised anded välja paista, kui tal ei lubata neid kasutada ja vabas voolamises luua.
Mind on mitu korda ajanud marru lood kunstiõpetajatest, kes oma õpilaste loomingulist voolu pidurdavad.
Üks laps näiteks julges joonistada punased kuused ja teine lilla konna. Mõlemad said pahandada, kui rumalad ja lollid nad on. Õpetaja sõnul on konnad rohelised või pruunid ja ammugi pole olemas punaseid kuuski…
Tulemuseks on inimesed, kes ei julge kunagi enam normidest välja astuda ega raamidest väljapoole vaadata. Tõtt-öelda pole neid raame mõnel enne olnudki, aga ta saab need niipea, kui õpetaja ta halastamatult nendesse surub.
Hämmastav on, kuidas saab õpetaja üldse veendunult väita, et punaseid kuuski ei ole olemas. Näiteks osa värvipimedaid näebki kuuski punasena. Seega nende jaoks on punased kuused reaalsus.
Tuletan siinkohal meelde, et inimtaju värvidespekter on äärmiselt piiratud ning võib individuaalselt olla erinev.
Näiteks avatuma tajuga laste värvidespekter võib olla midagi hoopis mitmekesisemat kui see, mida täiskasvanud tõlgendada suudavad. Minnes näiteks kehavälisesse olekusse, laieneb kohe ka värvidespekter, kus on selliseid värve, mille jaoks inimmõistuse tasandil ei ole vasteid ega seletusi.
Vaadeldes muutunud teadvuse seisundis kasvõi põgusalt taevalaotusesse, ilmub sealgi nähtavale nii mõndagi põnevat, mis muidu on silmale nähtamatu. Näiteks ebamaist päritolu lendavad objektid. Ma tean inimesi, kes on neid näinud ja mul on ka isiklik kogemus, et kui oma tajusid muuta, võib taevalaotuses märgata sedavõrd palju lendavaid objekte, et seal ei pruugi leiduda vaba parkimiskohtagi.
Legendaarne füüsik ja leiutaja, elektriinsener Nikola Tesla on väitnud, et tulevikus areneb inimtaju värvidespekter sedavõrd laiaks, mil meil ei ole vaja elektrit enam valguse saamiseks. Tesla sõnul ei ole pimedus pelgalt pimedus – laiendades värvide spektrit, muutub ka pimedus nähtavamaks, mõistetavamaks ja arusaadavamaks. Valgus on ju kõik see, mida me teame; pimedus on kõik see, mida me ei tea.
Valgus on teadlikkus, pimedus on teadmatus.
Mis on üldse normid, mille järgi me elama peame?
Praegusel juhul ma nimetaksin normaalsust ja norme inimkonna kõige suuremaks piiranguks. Hinge piiranguks. Sest kui hing ei saa ennast läbi keha, läbi oma tunnetuse, vabalt väljendada, kui ta on käskude ja keeldude võimuses, siis on tegemist kõige otsesema inimvõimekuse piiramisega.
Elu piiramisega.
Normid tähendavad normaalsust. Aga mis on normaalne?
Ma leian, et normaalne tähendab norme, mille järgi ollakse harjunud elama.
Näiteks inimese jaoks, kes on terve elu metsas elanud ja pole kunagi ühtegi lennukit näinud, on see normaalsus. Järsku aga lendab üle tema pea lennuk ja kohe omandab olukord tema jaoks ebanormaalsuse mõõtme.
Siinkohal meenub mulle ühe kuulsa saatejuhi kööginurk, kus õpetati valmistama päris kartulitest kartuliputru. Saate auditoorium, kes oli harjunud kiirkeedupudruga, reageeris sellele ülima hämminguga – täiesti tavaline kartulipudru valmistamine oli nende jaoks vau-efektiga ebareaalne ehk ebanormaalne toiming.
Nii nagu lind, kes on sündinud puuris, peab lendamist haiguseks.
Ja inimene, keda on õpetatud normide järgi elama, peab kõike süsteemivälist ebanormaalsuseks.
Omnivooridele on liha, muna, piim ja kala normaalne, aga kookospiimast valmistatud veganjuust, kikerherneomlett, peedikotlet ja kanepiseemnepiim ebareaalne toit.
Füüsikutele on käegakatsutav mateeria normaalne, aga kvant- ja plasmafüüsika, mida tõlgendada ei suudeta, ebanormaalne.
Maakera, Kuu ja teleskoobi kaudu kätte paistev Päikesesüsteem on normaalne, aga et peale meie võiks Universumis veel teisigi eluvorme eksisteerida, on ebanormaalne.
Inimene, kes täidab kõiki ühiskonna poolt paika pandud norme ja valib kuldse kesktee (loe: keskpärase igava elu), on normaalne, aga inimene, kes mõtleb oma peaga ja on avatud kõiksusele ja kõikvõimalikkusele on ebanormaalne (loe: hull).
Paljude inimeste potentsiaal ja andekus jääb rakendamata pelgalt seetõttu, et nad ei haaku keskpärase paika pandud normaalsusega. Sellega mitte hakkama saamine sisestab inimesse programmi, et ta on rumal, kasutu ja saamatu, kuigi tegelikkuses kannavad sellised inimesed väga suurt loomingulist potentsiaali. Meenutagem kasvõi Nikola Teslat, keda peeti hulluks, kuigi imetleti ja kadestati tema loomingut, mille hiljem teatud institutsioonid konfiskeerisid ning kalevi alla panid ja teised teadlased osa varastatud ideid enda loomingu pähe esitlesid.
Kõik, mis ei tule läbi hinge, sellel pole mitte mingisugust suuremat potentsiaali. Kõik imeline sünnib läbi hinge.
Oma hinge taasavastamine võib olla paras katsumus ja eelnevalt tuleb läbi proovida elu erinevaid ebamugavaid varjundeid. Loe Hinge taasavastamisest edasi peagi ilmuvast raamatust "Hinge valede nõiaring"
“Seal, kus pole hinge, seal ei ole elu. Sinna, kuhu ei panda hinge, see ei ela. Hinge puudumisel puudub ka edu.” /Ilona Karula/
www.algolemus.com/shop
