Vaimne õpetaja

Kes on tõeline vaimne õpetaja?

Vaimne õpetaja ei ole keegi, kelle kursustel, õpitubades ja koolitustel sa käid.

Vaimne õpetaja ei ole see, kellele sa jüngrina järgned.

Vaimne õpetaja ei asu kusagil kaugel maal, turban peas ja kittel seljas, kes teistele pühitsusi jagab.

Vaimne õpetaja ei istu sinust kõrgemal ega karjata “lambaid”.

Vaimne õpetaja ei nimeta end iial ise vaimse õpetaja tiitliga, sest väärikas inimene laseb seda teha teistel, kes tema pealt õppida soovivad.

Vaimne õpetaja saab olla keegi, kellega sa oma elus kõige enam hindamatu väärtusega hetki koos veedad. Sealjuures hindamatu väärtuse mõiste ei seisne toredates ajaviitmise võimalustes.

Pildistas Penelope Russak

Me kõik tunneme kõrgeimat kvaliteeti hoopis hetkedel kui meil lubatakse olla sellised nagu me oleme. Kui meid toetatakse meie tumedamatel momentidel ja mõistetakse pimedamatel aegadel. Sealjuures hukka mõistmata, arvustuse ja hindamiseta!

Nendel hetkedel meile näidatakse kõrgema vaimsuse sünonüümi, milleks on tingimusteta armastus. Midagi, mida me kõik endas avardada püüame. See on hetk kui me tunneme, kuidas kellegi teise valgus paistab hellalt meie valu peale ja meenutab meile piiritut headust.

Kellega sa enim oma elus just selliseid hellitavaid ja valu tervendavaid hetki koos veedad ongi sinu tõeline vaimne õpetaja, sest ta tuletab sulle meelde armastust.

Seega asub ta lähemal kui arvatagi oskad.

Võibolla on ta sinu vanaema, isa või ema, abikaasa, sõbranna või laps. Võimalik, et hoopis koer või kass, kes kurbadel hetkedel sind lohutama tulles igavest truudust vanduvate silmadega sulle otsa vaatab.

Sageli kipub see kõige olulisem tegelane jääma vaimse õpetajana nähtamatuks, sest me ei taipa teda vaimseks õpetajaks pidada. Me näeme teda kui kedagi iseenesest mõistetavat, kes koguaeg on käeulatuses ja olemas.

Täna kui meil on täitunud abikaasaga 19 koos veedetud aastat olen alles nüüd õppinud vanema ning targemana tähele panema, et tema ongi minu vaimne õpetaja kogu see aeg olnud.

Aastad, millest üle poole oma elust temaga koos olen elanud, on ta näidanud mulle suhete kõrgeimat kvaliteeti – see on kaljukindel sõprussuhe, armusuhe, peresuhe, hinge suhe, vaimu suhe, õpetlik suhe iseenda ja oma peegelpildiga. Suhe selle kõige sügavamas, puhtamas, tingimusteta mõõtmes, mida inimkehastuses olen suuteline suhtena ette kujutama.

See on suhe, milles mul on lubatud algusest lõpuni olla mina ise, mis toimib mu nõrkusi ja pimedamat poolt hukka mõistmata.

Seepärast pean ma oma abikaasat enda olulisimaks vaimseks õpetajaks, kes on näidanud mulle teed, kuidas olla inimene inimlikumas mõõtmes.

Ta pole üldse mingi guru ega õpetaja moodi vaimleja. Ta on lihtsalt hea inimene, kellest kiirgab hinge soojust ja vaimset küpsust. Ja kogu seda inimeseks olemise puhtust on mul ülim au tema kõrval elades õppida.

Nüüd on meie elus ka armas tütar, kelle tulekut kõik teised pikisilmi kauem ootasid kui meie ise.

Sageli pommitati meid küsimustega, et nii kaua koos ja ikka teil lapsi pole. Ja manitseti takka, et ärge te seda asja liiga hilja peale jätke.

Kui möödunud suvel ühe ameeriklanna kursusel käisin pidi ta reaalselt tooli pealt silmi pööritades käpuli kukkuma kui kuulis, et me oleme tavaline lastetu abielupaar. Et sellest veel vähe, hakkas ta urgitsema, et äkki on meil mõni viga küljes.

Siinkohal tahan kõigile südamele panna, et lapsed tulevad siis kui nad tulevad ja kõik abielupaarid ei ole ühe vitsaga löödud, kes esimestel kooselu aastatel peavad vajalikuks hakata kohe pesa punuma.

Kui meie aeg kätte jõudis, siis lasi lapse hing end veel mitu aastat oodata. Kui küsisin tema hingelt, et miks ta nüüd ja kohe ei tule, vastas ta: "Lapsed mahutavad end sinna, kus nad näevad endale ruumi!"

Lapse tulemine küpsemas eas oli teadlik valik, kuna tundsime, et vajame ise seesmiselt kasvamise aega ja meie elustiil oli kõike muud kui paikne.

Oleme nende aastatega maailmas palju ringi reisinud, tutvunud kirevate kultuuride ja kohtunud värvikate inimestega, seigelnud Aafrika metsikutes savannides, sukeldunud kõige kaunimates ookeani sügavustes, ujunud vabas looduses delfiiniparvede keskel, matkanud mägedes ja külastanud paiku, kuhu turisti jalg ei satu.

Meie unistused on suuremalt jaolt täitunud, sest oleme suutnud luua omale elu, millel on hingestatud mõõde.

Kindlasti seikluslik toredus jätkub kui meie tütar suuremaks kasvab, kuid mis peamine, meie ise vajasime läbi nende kogemuste suuremaks kasvamist, et olla paremad inimesed ja teadlikumad lapsevanemad oma tütrele. Ja nüüd ongi ta meie elus - täpselt õigel ajal, vaimse õpetajana!

Ilona Karula /www.algolemus.com/