Võrratu pimedus

Eile tuli Stuudios jutuks valgusest ja pimedusest ning sellest, miks ma ei nimeta end valgustöötajaks.

/Kummardatakse valgust ja kardetakse pimedust.

Siinkohal ei tasuks pimedusega segamini ajada tumedaid jõude, mis on hoopis midagi muud.

Mis on üldse pimedus?

Pimedus on kõik see, millele ei ole veel teadmist ja tõlgendust leitud. Valgus aga on miski, mis on tulnud avalikuks, nähtavale.

Valgus on lihtne ja turvaline etteantud valik. Seepärast inimesed selle poole kummardavadki, kuna pimedus on ebamugav teadmatus, mis tekitab ebaturvalise tunde.

Alati on lihtsam võtta omaks juba kellegi poolt ette loodu ja nähtavale toodu, mis on kõigi poolt läbi proovitud, et seeläbi püsida etteantud valguses. Valgus, mida me teame, on seega ainuvõimalikkus. Pimedus, mida me veel ei tea, on seega kõikvõimalikkus, mis pole veel avalikuks ehk valguse kätte nähtavale tulnud.

Kui inimene kardab oma pimedamat poolt, tahtmata iseennast avastada ja suutmata pimedust eneses aktsepteerida, siis klammerdub ta ainuvõimalikkuse külge ja ei avardu, et saada teada seda, mis temas veel peidus on.

Sa ära karda oma pimedust, vaid võta seda kui avarust, mille tarkustele ligipääs vajab avastamist./

Ilona Karula "Hingesõnumid"