Tasu ootab seal, kus on tänulikkus

Updated: Jul 5, 2018


Jagan ühte postitust varasemast ajast, mis sobib hästi tänasesse päeva meenutamaks tänulikkust kui voorust, kuidas miski ei ole iseenesest mõistetav.


Käisin allikal ja esitasin allikahoidjatele küsimuse: “Kuidas saada seda, mida olen soovinud?” Öösel toodi minu ette raamat, millest võisin selges kirjas lugeda erinevaid peatükke tänulikkuse kohta: “Tänulikkus on voorustest suurim. Tänulikkus avab kõik südamed ja keerab lahti lukustatud väravad. Tänulikkus on lõpp-punkt kui oled millestki tõeliselt aru saanud. Hetkest, mil suudad tunda sügavat tänulikkust, vabaneb sinust tugev loomisenergia, mis toob sinu ellu uusi väljavaateid, et saaksid vibreerida veel kõrgemal tänulikkuse võnkesagedusel.


Tänulikkus on tee külluse juurde igal tasandil. Tänulikkuse kodu on sügav rahulolu sagedus.”




Olles maailmas palju reisinud hakkasin ma lõpuks mõistma kogu ime, näiteks kasvõi seda, et meil Eestis on võimalik kogeda midagi nii ürgset ja ilusat kui on maa seest tulev puhas veeläte, mida on võimalik juua. Seda enam, et maailmas on taolisi kohti järel väga vähe ning paljudes paikades on metsadele kõrged tarad ette ehitatud ja metsarajad asfalteeritud.


Olgem ometi tänulikud kogu ilu ja ime eest meil Eestimaal.





Samas ma mõistan, kõik, mis on mugavalt olemas, tundubki nii tavaline. Iseenesest mõistetav. Minu sõbranna Marion tõi hea näite inimsuhete teemal: “Kui sinu sõber astub ruumi, mis on täis inimesi ja ta ütleb seal kõigile “Tere!”, aga sulle ta seda ei ütle, sest sina oled ju nii tavaline –iseenesest mõistetav!” Olgem ausad kui paljud meist käituvad niiviisi lähedastega, sõpradega, loodusega ja kõige olemasolevaga. Need kõige lähedasemad, kes on tegelikult kõige asendamatud ja kallimad, saavad meie käest tihti kõige krõbedamaid sõnu kuulda, samal ajal kui me võõrastele viisakalt naeratame.

Samamoodi loodus, mis on inimkonna tegelik eluallikas, saab kõige enam koormust ja vägivalda kogeda.