Tasu ootab seal, kus on tänulikkus

Updated: Jul 5, 2018


Jagan ühte postitust varasemast ajast, mis sobib hästi tänasesse päeva meenutamaks tänulikkust kui voorust, kuidas miski ei ole iseenesest mõistetav.


Käisin allikal ja esitasin allikahoidjatele küsimuse: “Kuidas saada seda, mida olen soovinud?” Öösel toodi minu ette raamat, millest võisin selges kirjas lugeda erinevaid peatükke tänulikkuse kohta: “Tänulikkus on voorustest suurim. Tänulikkus avab kõik südamed ja keerab lahti lukustatud väravad. Tänulikkus on lõpp-punkt kui oled millestki tõeliselt aru saanud. Hetkest, mil suudad tunda sügavat tänulikkust, vabaneb sinust tugev loomisenergia, mis toob sinu ellu uusi väljavaateid, et saaksid vibreerida veel kõrgemal tänulikkuse võnkesagedusel.


Tänulikkus on tee külluse juurde igal tasandil. Tänulikkuse kodu on sügav rahulolu sagedus.”




Olles maailmas palju reisinud hakkasin ma lõpuks mõistma kogu ime, näiteks kasvõi seda, et meil Eestis on võimalik kogeda midagi nii ürgset ja ilusat kui on maa seest tulev puhas veeläte, mida on võimalik juua. Seda enam, et maailmas on taolisi kohti järel väga vähe ning paljudes paikades on metsadele kõrged tarad ette ehitatud ja metsarajad asfalteeritud.


Olgem ometi tänulikud kogu ilu ja ime eest meil Eestimaal.





Samas ma mõistan, kõik, mis on mugavalt olemas, tundubki nii tavaline. Iseenesest mõistetav. Minu sõbranna Marion tõi hea näite inimsuhete teemal: “Kui sinu sõber astub ruumi, mis on täis inimesi ja ta ütleb seal kõigile “Tere!”, aga sulle ta seda ei ütle, sest sina oled ju nii tavaline –iseenesest mõistetav!” Olgem ausad kui paljud meist käituvad niiviisi lähedastega, sõpradega, loodusega ja kõige olemasolevaga. Need kõige lähedasemad, kes on tegelikult kõige asendamatud ja kallimad, saavad meie käest tihti kõige krõbedamaid sõnu kuulda, samal ajal kui me võõrastele viisakalt naeratame.

Samamoodi loodus, mis on inimkonna tegelik eluallikas, saab kõige enam koormust ja vägivalda kogeda.


Kõik me rikkused asetsevad tegelikult meie endi nina all, milleks on see sama "iseenesest mõistetav" puu su hoovi paremas nurgas, tänu kellele saad sa hingata kvaliteetset õhku. Või sumisevad mesilased, tänu kellele kasvavad taimed. Sinu partner, kes on su tegelik tugisammas. Su kass, kes jagab sulle tingimusteta armastust. Võib ju tunduda, et kellegi teise elu on parem, võibolla ongi, ent hea elu on ikka seal, kus tuntakse tänulikkust.


Hetkest, mil me võtame midagi või kedagi iseenesest mõistetavana, hakkab külluseenergia selle ümber lahustuma ja asenduma puudusteadvusega, eesmärgiga tõsta meid tagasi tänulikkuse võnkesagedusele. Vahel on vaja inimene nii kõvasti näoli mutta suruda, kuni talle hakkab meenuma uuesti tänulikkus.

Ei tahaks küll kogeda seda koledat olukorda, mil metsad on maha raiutud ja loodus lõpuni hävitatud, mil inimkond ükskord mõistma hakkab, et raha ei tooda hapnikku ega kasvata toitu.

Tänulikkus on kohalolu üks vorm


Tänulikkuse tunnetamist tuleb harjutada väikestest argipäevastest asjadest. Näiteks kasvõi ilusast krehvtisest torditükist, mille iga suutäit sa naudid ja oled tänulik, et sul on selline hetk ja et keegi on üldse midagi nii head loonud. Võid ka nõusid pestes tunda ju hoopis mugavuse võlu, et vesi jookseb kraanist ja sa ei pea tünnidega seda kilomeetrite kauguselt koju tassima. See ongi kohalolu, millest kõik räägivad, aga lahti ei suuda mõtestada. Harjutagem kohalolu püüdmist ka näiteks looduses. Tänage emakest Maad, et ta on võimaldanud meile Eestimaale vaikust ja rahu, pikkasid valgeid liivarandu, sügavaid lõhnavaid kuusemetsi, allikaid ja pühapaiku. Kõik see tundub pealtnäha nii tavaline, aga enamus meist ei kujuta ettegi kui ebatavaline privileeg meid kannab.


See on ikka tohutult suur õnn ja rõõm, et saame vaikuses ja rahus oma päevi veeta ning rahulikult öösel magada.

Maa peale saabub rahu ainult läbi sisemise rahu. Ükski inimene ega riik ei saa luua rahu kui seest poolt ollakse katkised -võideldakse, hävitatakse, vägivallatsetakse, pannakse jõudusid proovile. Vaimselt terve ühiskond ei vaja võimuvõitlust, sest nõrkus hävitab, tugevus loob. Mitte midagi ei muutu enne kui inimkond ise pole tervenenud -ükski relv ega pomm ei loo rahu ega kvoodid paranda ökosüsteemi. Kõigepealt tuleb meil ise vaimselt ja hingeliselt terveneda, alles siis terveneb maailm. Meil tuleb õppida uuesti hingama ühes rütmis koos oma planeediga. Alles siis saabub tasu, milleks on täius igal tasandil.



1,986 views

© 2020 by Ilona Karula