Mäng reaalsustega

Updated: Mar 5, 2018

“Kõik, mis meie ümber toimub on ebareaalne. Kõik on mäng.”


Oleme sellelt tundmuselt end abikaasaga korduvalt tabanud, aga pole selle olemust suutnud lahti mõtestada. Kuni juhtus üks asi, mil sattusime juhuslikult võõrasse maatriksisse ehk vastava dimensiooni põhivälja, kus meie jaoks ette kirjutatud stsenaarium puudus ehk me polnud “mängu” sisse kirjutatud. Teisisõnu meil polnud hingelepinguid, et vastavas reaalsuses osaleda. See tõi kaasa üllatava tagajärje, mil näidend, kus inimesed etendavad enese teadmata oma igapäeva elu peaosa, jooksis kokku. Reaalselt inimesed ümberringi tardusid oma tegevustes, kaotasid suuna ja pea, ekslesid ringi nagu tee oleks vahepealt ära lõigatud. Kõndisid avaras tühjas ruumis üksteisele otsa, pillasid asju maha, käitusid ettearvamatult. Ei mäletanud enam, mida nad laua pealt võtma pidid. Kogu reaalsus kiilus nende jaoks kinni.


Meie reaalsust muudetakse reaalaajas


Mulle meenus kohe kunagine lastesaade “Suur pahandus”, kus läks kell katki. Kella hammasrataste vahele oli sattunud mingi asi, mis polnud sinna mõeldud ja see pani aja seisma. Samal ajal kellamees seletas väikesele Laurale: “Siis kui aeg seisma jääb ei ole enam midagi –ei seda linna, kus Laura elab, ei seda riiki, tänavat või maja.”


Täpselt samasugust hammasrataste süsteemi meenutab piltlikult öeldes maatriksisüsteem. Kui ühele rattale midagi vahele visata, siis ei liigu ratas enam hambasse, vaid kiilub kinni ehk reaalsushetke süsteem jookseb kokku. Peatub aeg, seiskub reaalsus ehk ette kirjutatud stsenaarium. Reaalsusele ligilähedaselt meie ees kangastuski pilt, kuidas inimesed sel hetkel tarduvad ja sina võid kõndida nende vahel ringi nagu ulmefilmis, kus hetk “jäätub”. Mu abikaasa ütles selle peale nagu muuseas, et aja moodustavadki hetked. Kui hetk ära võtta, kaob aeg. Kõik peatub.

Astusime võõraste “hammasrataste” vahelt välja ja uskuge või mitte, kogu reaalsus toimis taas kui õlitatult. Inimesed liikusid sujuvalt, suunatult ja täpselt nii nagu stsenaarium ette näeb. Kui astusime võõrasse mängu ehk maatriksisse tagasi jooksis kõik uuesti kokku. Tegime nii mitu katset, et olla veendunud, et see pole mingi meie ettekujutus.


Samuti on olnud aeg ajalt tundmusi, mil ma reaalselt tajun, et kõik need inimesed on minu ümber paigutatud ja vastupidi, mina olen nende jaoks paigutatud. Me kõik oleme paigutatud ja ise me seda loomulikult ei tea. Või sa ise eksid ära sinna, kuhu polnud mõeldud sind paigutada ja see toob kaasa meie mõistes anomaaliad.


Aeg on illusioon


Aeg, see on inimkonna suurim pettus. Erinevatelt tasanditelt inimesed kogevad aega täielikult erinevalt. Üks tajub, et kõik liigub aeglaselt, teise jaoks möödub see kiirelt jne. Sama on reaalsuste süsteemidega –ühel hetkel kõik on, aga järgmisel hetkel ei pruugi enam midagi olla.

Vaimses maailmas ehk väljas pool füüsilist reaalsust ei eksisteeri eraldi minevikku, olevikku ega tulevikku. Aeg-ruumi mõõde on meile ette kodeeritud programm, mille järgi maises kehastuses süsteemselt elame. Kõiksuses eksiteerib kõik korraga paralleelselt ning meie reaalsuste süsteem on üles ehitatud ajaliinide programmile. Seega pole mõtet olla kinni oma eelmistes eludes või isegi praeguses elus. Nii kui muuta kardinaalselt midagi oma hetkes, vahetada sagedust ehk reaalsust, vahetuvad ka kõik ajaliinid ehk nn. eelmised elud ehk paralleelelud. Seal hulgas ka praegune reaalsus.

Kõige kuulsam ja drastilisem näide on Mandela efekt, mis toimus füüsiliselt ja riiklike salavalitsuste tasandil, mil Lõuna-Aafrika Vabariigi presidendi Nelson Mandela surma mäletavad tuhanded inimesed 1980ndatest kui mees suri vanglas ja sellest tehti tähtsaid teleülekandeid ning peeti suuri leinapidustusi. Praeguses reaalsuses me teame, et Mandela suri hoopis 2013 aastal Johannesburgis.

Minu poolt korraldatud mineviku muutmise praktikas on olnud paarikümnel inimesel au näha oma silmaga inimest, kes kuulub nende tuhandete hulka, kes mäletab samuti seda 80ndate versiooni, kuidas Mandela surma kanti üle telekanalis Vremja. Ja taolisi näiteid on veel palju teisigi, mil oma vastuvõttudes kui ka eraelus olen kokku puutunud aeg-ruumi anomaaliatega.

Minu kõige olulisem sõnum teile on: Kindlaks määratud saatust ei ole olemas. Tuleviku ennustamine on mõttetu. Eelmistes eludes ei tasu kinni olla. Kõike on võimalik muuta. Aeg on illusioon. Meie võimuses on oma reaalsust muuta ja oma elu juhtida. Tuleb vastu võtta otsus ja vastutada kõige eest ise. Sest kõik on ebareaalne, kõik on mäng. Tõsiselt ei tasu mitte midagi võtta. Kindel ei saa olla mitte milleski.


Kui midagi muutub liiga tõsiseks, siis esita endale küsimus: "Mis nüüd saab?" Ja saad suure tõenäosusega vastuseks, et mitte midagi ei saa.




1,532 views

Recent Posts

See All

Hingede sõprusest unenägudes

Praegu on saabunud aeg, mil hinged omavahel intensiivselt unenägude tasandil suhtlevad. Sealjuures ei pea inimesed omavahel suured sõbrad ega tuttavadki olema, vaid hinged suhtlevad, ilma et nad siins

© 2020 by Ilona Karula