Hiljuti kui abikaasaga autos martsipani sõime meenusid meile mõlemale vanad head martsipani kujukesed, mida nõukogude ajal puhvetkapis hoolega klaasi taga hoiti ja hiljem vanaks läinuna minema visati, sest keegi neid kunagi ei raatsinud süüa, kui ehk mõni väike võrukael, kes kassidel sabasid salaja otsast näksas.
Seda meenutades pahvatasime mõlemad naerma ja abikaasa jagas juhendit, kuidas oleks kõige arukam martsipani kujudesse suhtuda: "Kõigepealt tasub otsast ära hammustada pea ning seejärel kujuke puhvetkappi tagasi klaasi taha panna. Kuna kujuke on ilma peata kole, siis järgmisel päeval tasub seda edasi süüa..."

Commenti