Ma ei ole kunagi paarisuhetest kirjutanud ega selle teemalisi loenguid pidanud, kuigi võiksin seda edaspidi teha, sest vaatamata noorusele oleme abikaasaga veteranpaar.
Täna jagan lugu. Palun ärge teie jagage vaid lugege siit.
On asju, mida sa lihtsalt tead, et need nii on ja saavad ka edaspidi olema.
On 18.08.2018 ja täitub 18 aastat hetkest, mil kohtusin Temaga.
Tegelikult sai kõik alguse juba varem, lapsepõlves, mil ta nägi mind kaugelt ja teadis kohe, et mina olen tulevikus tema naine.
Meie jaoks käis suhtesse astumine väga varakult ja kiirelt, aga südant usaldades õigelt.
Meie esmakohtingu eel küsis mu sõbranna Kadri, et mida õhtul teen ja kuhu lähen. Mina vastasin talle lapsesuuga siiralt otse südamest: “Ma lähen oma tulevase abikaasa sünnipäevale.”
Kuigi püüdsin öeldut pöörata naljaks, kohkusin ma isegi selle peale, sest minus oli kindel sisemine teadmine, et nii läheb.
Kihlasõrmust mul ei olnud ega tulnud, sest ehetest ei oska ma suurt lugu pidada ega kanna neid.
Abieluettepaneku tegin ise mille peale vastati, et kui surfata saab, siis ikka. Pealegi elu ongi üks suur surf, mille lainetel tuleb õppida mänglevalt lõbutsema.
Miks peaks ainult mees abielu ettepanekuga tegelema? Kes on keelanud naistel seda teha? Naine, tee ära!
Sõrmus –see pole oluline
Tõttöelda ei tee me kunagi materiaalseid kingitusi, sest me mõlemad oleme praktilised inimesed, kelle jaoks kingituste mõõde algab elamustest.
Me kingime endale ilu läbi hingestatud kogemuste, milleks piisab öisest taevatähtede vaatamisest, kirgastavast rabasuplusest või mõnest savanniseiklusest metsikute loomade keskele.Olulisim kingitus peitub aga selles kui sul kõrval on keegi, kellega kõiki neid hetki jagada ja seda ei ole võimalik pakendada. See on elu kingitus, mida kingitakse sulle iga päev kui oskad seda tähele panna ja hinnata.
Nii me lendasime paari sõbraga Dominikaani Vabariiki, valisime välja kauni privaatse surfi ranna ja kutsusime kohalikud riigiametnikud abieluliitu sõlmima.
Abiellumine paljasjalgselt ookeani kaldal oli loomulik ja ilusaim.
Vahepeal olid mehe sõrmed palavusest üles paistetanud ja abielusõrmuse pidin seetõttu asetama tema väikesesse sõrme, mille peale kohalikud katoliiklased pidid minestama, tõlgendades seda kui valgete imelikku kommet. See eest meil endal oli väga meeldejääv ja naljakas.
Abielu on abi elu ja see on eriline
Abielu on tore viis tähistada oma otsingute lõppu.
Eks elus on ette tulnud etappe, mil tekib kahtlusi ja kõhklusi, kuid see, mis on kokku loodud, see kokku jääb. Suhet saavad hoida koos ainult suhtes olevad inimesed ise. Põimides oma hinged, ühendades oma südamed.
Suhe on suhtes olevate inimeste nägu. Suhe on alati kahe poolne.
Kui suhe ei meeldi tuleb ennast muuta ja muutub suhte nägu. Kui muutus on ühe poolne, siis võib suhe muutuda ainult hullemaks. Toimiva suhte nimel peavad mõlemad pidevalt muutuma. Üheskoos liikuma.
Tugev suhe on võrdne suhe, milles mõlemal on oma tiivad.
Mulle väga meeldis, kuidas Ann Hiiumaalt meie stuudios meditatsioonigrupile seletas, et kuigi linnud lendavad parves üheskoos, kasutab igaüks neist lendamiseks oma tiibu, aga samaaegselt toetades tervet parve. Nii on ka toimivates suhetes. Oleme koos, aga suudame olla eraldi, samaaegselt toetades liitu. Mõlemad annavad endast ja mõlemad saavad tagasi, mida on andnud või andmata jätnud.
Austades teist indiviidi, teda omamata, tuleb käskude ja keeldude asemel jätta alati ruumi taevaste tuulte jaoks. Kokkulepete asemel piisab seest poolt tulevast puhtast austusest kui see olemas on. Austusest teineteise vastu, kui ollakse aumehed-naised, ei pea iial üksteisega midagi kokku leppima, taga ajama ega nõudma.
Austus on kompromisside alustala.
Comments