Kui hinged põimuvad ja südamed ühinevad

Ma ei ole kunagi paarisuhetest kirjutanud ega selle teemalisi loenguid pidanud, kuigi võiksin seda edaspidi teha, sest vaatamata noorusele oleme abikaasaga veteranpaar.

Täna jagan lugu. Palun ärge teie jagage vaid lugege siit.


On asju, mida sa lihtsalt tead, et need nii on ja saavad ka edaspidi olema.

On 18.08.2018 ja täitub 18 aastat hetkest, mil kohtusin Temaga.

Tegelikult sai kõik alguse juba varem, lapsepõlves, mil ta nägi mind kaugelt ja teadis kohe, et mina olen tulevikus tema naine.


Meie jaoks käis suhtesse astumine väga varakult ja kiirelt, aga südant usaldades õigelt.

Meie esmakohtingu eel küsis mu sõbranna Kadri, et mida õhtul teen ja kuhu lähen. Mina vastasin talle lapsesuuga siiralt otse südamest: “Ma lähen oma tulevase abikaasa sünnipäevale.”

Kuigi püüdsin öeldut pöörata naljaks, kohkusin ma isegi selle peale, sest minus oli kindel sisemine teadmine, et nii läheb.





Kihlasõrmust mul ei olnud ega tulnud, sest ehetest ei oska ma suurt lugu pidada ega kanna neid.

Abieluettepaneku tegin ise mille peale vastati, et kui surfata saab, siis ikka. Pealegi elu ongi üks suur surf, mille lainetel tuleb õppida mänglevalt lõbutsema.

Miks peaks ainult mees abielu ettepanekuga tegelema? Kes on keelanud naistel seda teha? Naine, tee ära!





Sõrmus –see pole oluline


Tõttöelda ei tee me kunagi materiaalseid kingitusi, sest me mõlemad oleme praktilised inimesed, kelle jaoks kingituste mõõde algab elamustest.

Me kingime endale ilu läbi hingestatud kogemuste, milleks piisab öisest taevatähtede vaatamisest, kirgastavast rabasuplusest või mõnest savanniseiklusest metsikute loomade keskele.Olulisim kingitus peitub aga selles kui sul kõrval on keegi, kellega kõiki neid hetki jagada ja seda ei ole võimalik pakendada. See on elu kingitus, mida kingitakse sulle iga päev kui oskad seda tähele panna ja hinnata.