Tänaseks mõtteaineks on küsimus, kas asjad meid õnnelikuks teevad?
Hiljuti küsis üks osaleja murelikult, et kas asjad võivad teha õnnelikuks või on see pigem primitiivne mõtteviis? Teemat arutledes leidsime, et asjad võivad teha õnnelikuks küll kui need käivitavad meie sees püsivat heaolu tunnet. Kellele ei meeldiks nautida ilu enda ümber, kogeda esteetilist võlu ka esemete kaudu. Näiteks on meeldivam istuda pigem kaunil diivanil kui katkisel määrdunud sohval.
Selle teema peale ei lasknud Kõiksus kaua oodata ja tegi mõttekäigu veelgi selgemaks.
Osaleja nimelt oli mõnda aega tundnud suurt rõõmu kodu sisustamisest, mille peale ta tõstatas teema, et appi-appi, mul on kahtlaselt piinlik tunne, kuidas kenad asjad teevad õnnelikuks.
Asjade armastamine kestis tal aga seni, kuni tema kaunist ja hästi sisustatud kodust kadus kodutunne.
Suure privaatsuse vajadusega loomeinimene, kes töötab öösel või vara hommikul, voolates oma tavatus aja dimensionaalsuses, avastas end ühtäkki piirangute ja keeldude võimuses, mil tal ei olnud võimalik perekondlikel põhjustel ennast oma kodus enam koduselt tunda.
Sel hetkel mõistis naine, kuidas kõik need kaunid, ilusad ja fantastilised asjad tema ümber ei oma enam mingit väärtust, sest tal ei olnud nende asjadega enam seda erilist kaasas käinud kodutunnet.
Siinkohal jõudsime uue tõdemuseni, et asjad võivad meid rõõmustada seni kuni neid seob meiega mingi konkreetne tugev tunne. Asjad ilma inimese seest tuleva tundeta on lihtsalt tundetud asjad, ei enamat. Seega asjadele annab väärtuse õige tunne.
Comments