"Kadunud Paititi ja tulnukate leiud Nascas" on nii põnev tõsieluline raamat, et isegi parimad ulmeteosed ei suuda sellega konkureerida. Elus ja surnud humanoidid, sinise nahaga naine, DNA proovid reliktidelt jne. Selle raamatu info on läbi jooksnud nii Boliivia kui Peruu meediast ja saanud Lõuna-Ameerikas palju kajastust. Pildid ka juures.
Tellida saad meie e-poest: https://algolemusshop.com/collections/frontpage/products/kadunud-paititi-ja-tulnukate-leiud-nascas või raamatupoodidest üle Eesti.
Siit väike katkend teile:
/See neljakümne viie aastane mees oli elanud Palpas ja Punos, kus töötas ametlikult giidina. Osa aastast sõidutas ta turiste Titicaca järvel. Kui ta parajasti sellega ametis ei olnud, tegeles ta peamiselt aardejahiga – loomulikult oli ta väljas arheoloogilise varanduse peale. Ta ei lasknud ennast üldsegi häirida sõnast huaquero. Talle sobis see suurepäraselt ja ta pidas end sellel alal Peruu parimaks. Ta oli haudu röövinud kauem kui kakskümmend viis aastat, seda täiesti illegaalselt. Nagu ta ütles, oli Paul Ronceros nendel salajastel välitöödel tihtipeale kaasas käinud.
Mario rääkis mulle ka prominentsetest Brasiilia poliitikutest, kes mõnikord tema hauaröövioperatsioone rahastasid. Ta kinkis arheoloogilisi leide ka endisele Peruu Vabariigi presidendile ja tema naisele. Tunnustatud arheoloogid, kes praegu maa põhjaosas tegutsevad, on samuti kasutanud tema oskusi haudade salajasel väljakaevamisel ehituskohas, mis oli nende vastutusalas. Tegemist oli tõsiste süüdistustega, mis võisid kaasa tuua tõsiseid õiguslikke tagajärgi asjassepuutuvatele isikutele, kui need väited peaksid tõestust leidma.
Ta rääkis, et 2006. aastal oli ta teinud Peruu rannikul vapustava avastuse. Nimelt oli ta koos kaaslastega leidnud vanast inkade templist kolme silmaauguga humanoidi kuju. Nad leidsid ka hiiglasliku käe, millel oli vaid kolm sõrme ja need kinnitusid küünarvarre külge ühte kohta. Neid kummalisi esemeid olid oli hoolega vaiba peal säilitatud ja Mario jutu järgi oli tegu inkade-aegsete kultusesemetega. Toona ütles tema sisetunne, et Nazca piirkonda iseloomustas kauges minevikus kontakt põliselanike ja sisserännanute vahel. Lõpuks müüs ta selle käe ühele hollandlasele kaheksa tuhande dollari eest maha.
Ta tunnistas ka avameelselt, et oli rohkem huvitatud rahast kui UFO-de küsimusest. Siiski meenus talle aastate tagant üks Boliivia curandero ehk šamaan, kes teatas talle nn vaimse puhastamise käigus, et ta avastab Nazca lähedalt leiukoha, mis on seotud maaväliste olenditega. Tema jutu järgi pidavat see avastus põhjustama tohutut poleemikat.
Mario sõnutsi ei toimunud avastus mitte 2016, nagu Paul Ronceros meile öelnud oli, vaid 2015. Kui aga sellised detailid välja arvata, siis Paul Roncerose lugu leidis kinnitust.
Rohkem kui aasta aega tegeles Mario nende risustatud galeriide uurimise ja väljakaevamisega, mida ta oli pidanud tõeliseks “maa-aluseks linnaks”. Kuude jooksul seadis tema töörühm üles laagri, mis võimaldas viibida mitu päeva tunnelites. Nad seadsid sisse isegi elektri, mis oli võimalik tänu Boliiviast ostetud päikesepaneelile. Mario arvestuste kohaselt pidi see salapärane koht olema tegelikult iidne püramiid, mille galeriid ulatuvad sügavale maa alla. Ta otsis ka ehitise peasissekäiku. Hauapõhjast leidis ta ühe sissekäigu, mis oli suhteliselt madal ja kitsas. Ta selgitas, et tema avastatud olend ei oleks oma hiigelsuure koljuga sealt kuidagi sisse mahtunud. Ta leidis, et kusagil peab olema mõni suurem sissekäik. Loogiline! Jällegi rääkis ta kahest sarkofaagist ja nende veidrast sisust. Sealt leiti üle kahekümne tervikliku keha. Nende suurused ulatusid kahekümnest sentimeetrist peaaegu ühe meetrini. Mitmed neist tundusid kuuluvat eri liikidesse. Need meenutasid humanoiditaolisi olendeid ulmefilmidest. Mario kinnitas ka, et nii mõnelgi neist oli peas midagi sarvedelaadset!
Mario mainis ka hüpoteesi “geneetiliste katsetuste keskusest”, mis viib tagasi Nazca ajastusse, ent see ei olnud inimeste looming. Ta rääkis oma sõbra veidrast nägemusest, kui ta oli end leidnud silmitsi seismas tundmatu olendiga sel ajal, kui teise sarkofaagi avastas. Ta lisas ka, et see kohtumine polnud ainus. Mitmed kaaslased kinnitasid, et on mitmel korral näinud leiukoha kandis pisikesi humanoiditaolisi olendeid. Nad olid umbes 40 cm pikad ja liikusid tunnelites, tavaliselt neljakesi, viiekesi või kuuekesi. Mario keeldus seda uskumast, ent ühel päeval nägi ta neid ise. Ilmnes üks ebatavaline detail: sel korral üks nendest olenditest justkui mängis trummi.
Need erakordselt huvitavad kokkupuuted olid tema kahe sõbra jaoks kahetsusväärsete tagajärgedega. Ühel päeval tekkis neil suurepärane mõte mõned neist olendeist kinni püüda. Nad luurasid varjus ja neil olid kaasas püünised. Siis asusid nad olendeid varitsema. Otsustaval hetkel said nad kahele olendile pihta, aga need põgenesid maa alla. Veidi aega pärast vahejuhtumit hakkas üks kahest rühmaliikmest seletamatul kombel ainult soola sööma. Ta suri mõned nädalad hiljem. Teise kohta rääkis Mario, et tollel tekkisid vaimse tervise häired ja ta läks Limasse ravile, aga suri peatselt. Kummaline, kummaline…
Teine üllatav kokkupuude toimus tunnelis, kui Mario kaaslane kaevas maad ja otsis väärtuslikke esemeid. Ta nägi pikkade juustega naisekuju, kes tegi tema suunas tõrjuva liigutuse ja kadus seejärel pimedusse. Ilmnes üks häiriv detail: sellel salapärasel naisel oli sinine nahk./
Loe edasi juba raamatust "Kadunud Paititi ja tulnukate leiud Nascas", mille saad tellida siit: https://algolemusshop.com/collections/frontpage/products/kadunud-paititi-ja-tulnukate-leiud-nascas
Tule ka meie Eluvaik kirjastuse instagrami jälgijaks: https://www.instagram.com/eluvaim.publishing.co
Comments