Hinge ja mõistuse tasakaal

Olen palju kordi tingimuslikult mõelnud, et kui mul on see, teine või kolmas asi olemas/saavutatud, siis olen kindlasti rahulolevam. Seejärel mõne aja möödudes avastanud, et mul on see, teine, kolmas ja veel rohkemgi olemas, aga midagi erilist pole muutunud.

Sellest, kuidas rahulolu saab alguse inimese seest ja õnn peitub väikestes asjades, räägitakse söögi alla ja peale. Aga mind huvitab ikkagi kuidas?

Esitasin sama küsimuse Kõiksusele ja vastus üllatas: “Rahulolu ja õnnetunnet võibki otsima jääda kui mõistus ei nõustu hingega ja hing ei nõustu mõistusega. Täiuslik tasakaal saabub sellises müstilises seisundis, mil mõistus sulandub hingega ja hing saab üheks mõistusega."

Minus tekitas kummastust hinge põimimise idee mõistusega, sest üks lähtub tundest ja teine loogikast. Leidsin ka sellele vastuse: “Mõistuse aktiivset osakaalu on vaja hinge vajaduste materialiseerimiseks ja hinge kohalolu on vaja mõistuse potentsiaali realiseerimiseks”.

Ehk teisisõnu me teeme enese jaoks parimaid valikuid läbi tunde, aga ellu viime unelmaid läbi mõistuse.

Seda taibates meenusid mulle needsamad müstilised sügava rahulolu hetked, mil olen tundnud enesega täiuslikku ühendust, aga samaaegselt on jalad olnud täielikult maas. Taolistes terviklikkuse hetkedes on leidnud aset need kõige maagilisemad õnnestumised, mil hingad sisse loomist ja hingad välja loomingut ning läbi kogu keha voogab tasakaal.

Kirjutan teile oma viiendat raamatut täpselt sellises olemises.

Ilona Karula www.algolemusshop.com www.algolemus.com