Oh. Mul on omajagu hetki, mida ma ei usu. Vahel on need liiga head asjad, et olla tõsi, teinekord liiga ilmvõimatud, et olla võimalik. Siis ma kahtlen-kõhklen eneses püüdes end veenda, et äkki kuulsin-nägin valesti, äkki kujutasin omale ette.
Aga on üks hääl, kes vastab sulle veel enne kui jõuad küsida. See on su sisehääl.

Ta kinnitab või lükkab ümber, tehes seda läbi tugeva tunde. See on selline tummine kindel “ma tean” hetk. Ainus, mis meil teda kuulda ei lase on kellegi teise hääl, millel me julgelt enese sisehäälest üle karjuda lubame.
Nii saavad kõikidest teistest targemad kui meie ise. Teised teavad paremini, mis on hea. Ühiskonna normid määratlevad õige ja vale, võimaliku ja võimatu.
Ja nii me eksleme mööda sisse tallatud radu, mis viivad meid kaugemale eneseusust.

Opmerkingen