Avan oma suu: vaimsest vägivallast ja küber kiusamisest!

Kallid sõbrad.

Teie käite minu juures oma hingelt asju ära rääkimas. Seekord tulen mina avatuna teie juurde, et oma valu, mida olen pikalt tervendanud, südamelt ära rääkida.


Olen vaikimisi jälginud ühe “valgustunud meistri” tegevust ja mis seal salata, ka mõned mu inimesed on juhtinud tähelepanu teatud aspektidele tema lugudes. Kui varasemalt otsustasin, et ei lähe kellegi emotsioonimängudega kaasa ja ei vasta provokatsioonidele, siis tänaseks tunnen, et kätte on jõudnud aeg siiski avada oma suu.

Ma olen väsinud vaikivast ajastust, valede kuulamisest ja täiesti absurdsetele küsimustele vastamisest, mis aeg ajalt minu kõrvu kajavad. Tänaseks olen ainult üht meelt:


Mitte keegi ei pea taluma mistahes vägivalda. Kes toetab vägivalda, on ise vägivaldne inimene.

Lühidalt kokkuvõttes olen tervelt aasta ühel esoteerika blogipidajal anonüümselt hambus, kelle ridade vahele peidetud õelatest solvangutest on kujunenud peen jõhkrus ning vaime küberkiusamine. Ja antud teema ei erine mitte kuidagi kooli- ega töökiusamisest või lähisuhte vaimsest vägivallast. Olenemata, et selles ei kasutata otsest pöördumist ega konkreetseid nimesid on peene manipuleeriva sõnamängu näol tegemist kõige kavalama ja pealtnäha süütuima agressiooniga, mille rünnakuid oskavad märgata ja ridade vahelt lugeda vaid asjaosalised ise.


Tuleb teile tuttav ette ja meenub mõni sarnane peen manipulatsiooni enda isiklikust elust?


Mida te tunneksite kui teie kohta kirjutatakse/öeldakse, et vihkate oma vanemaid, kahjustate teisi inimesi, peate kõiki oma kliente lollideks, seote inimeste külge reptiile, tegelete kättemaksumaagiaga ja saadate inimesi haiglasse, ajate ärisid pankrotti, olete ohtlik, paha ja vale. Kogu teie elutöö on üks suur saast ja kogu teie äri eesmärk on inimestelt ainult raha välja meelitada. Selleks olete te loonud lausa sekti, mille hirmuvalitsuse all kõik inimesed koos käivad...


Lisaks olete süüdi, et julgete endast ilusaid pilte postituste juurde lisada ja kogu teie edu tugineb ainult välimusele. Ja muidugi ego, ego, ego –olete üks suur ego, kelle eest tuleb kõiki ilmtingimata hoiatada ja kaitsta, et keegi teiesuguse ohtliku vaimse isiku juurde ei satuks.


Päris karmid süüdistused, mis?


Tegelikult ei ole nendes soperdistes minu pärisnime kasutatud, sest olgem ausad, sedavõrd tõsistele mainet ja äri kahjustavatele süüdistustele tuleks anda juriidiline käik nagu tegi hiljuti vinge naine Marika Korolev. Küll aga teeb mind tänasel päeval õiguste taga ajamisest rohkem nõutuks asjaolu: kui kaugele on võimalik minna täiskasvanud inimese poolt verbaalse, mentaalse ja energeetilise hävitustööga teise isiku suhtes, kelle ainus süü peitub selles, et ta läks oma sõbrannaga kunagi tülli ja otsustas temaga mõjuvatel põhjustel mitte enam suhelda.


Siit ka soe soovitus teile: kui soovite teada, kes peidab ennast inimese sees, siis minge temaga korraks tülli ja vaadake, kuidas ta tülitseda oskab.


Kogu lugu sai alguse kaks aastat tagasi kui üks noor naine oli hädas ärevate öödega ja kuna minu kunagine mentor ei soovinud temaga tegeleda, siis soovitati tal otsejoones minu poole pöörduda.

Kirjutasime palju, abistasin teda interneti teel, kuni, ühel hetkel muutus suhtlus tema poolt pealetükkivaks ja ma hakkasin hoidma distantsi, sest mulle pole kunagi sümpatiseerinud suhted, kus ennast vägisi sõbraks surutakse.


Asi muutus veelgi kummastavamaks kui ta hakkas FB kaudu jälgima, millistel koosviibimistel mina käin ja eksis puht juhuslikult samamoodi nendele ära. Samamoodi lisas ta kõiki minu uusi kontakte oma FB sõbralisti, kellega mina äsja tutvunud olin.


Ma ei pööranud esilagu sellele suuremat tähelepanu ja mõtlesin korra, et midagi on imelikku, aga otsustasin, et annan talle võimaluse, sest ka minul oli tollel hetkel raske aeg ja kui on ühiseid teemasid arutada, siis miks mitte jagada. Öeldakse, et jagatud mure on pool mure ja olgem ausad, tihti ongi mõne võõraga kergem probleeme lahti harutada kui tuttavaga.


Sealt see viga alguse sai...


Ma seisin oma elus parasjagu suurel teelahkmel, kus üks uks sulgus ja teine avanes. Hirm, teadmatus, kõhklused ja kartused. Olin äsja pea ees tundmatusse hüpanud ja nüüd oli vaja sukelduda ja hinge mõnda aega kinni hoida.


Ma usaldasin, usaldasin, usaldasin. Jagasin oma kõige sügavamaid hingepisaraid ja südame saladusi. Ma avasin oma pimedamat poolt ja näitasin oma sisemisi võitlusi. Ma olin täielikult avatud, alistatud, lahti ja maskita. Ma julgesin olla tema ees nõrk ja haavatav.

Ma olin täielikus usalduses.


Ja mis sellest sai?


Ühel ilusal päeval kui meie vahel tekkis konflikt sündisid kõikidest mu hingesoppidest pärit saladustest veristavad relvad tema peos.

Tagantjärele ei ole mul midagi enese kohta häbeneda, sest ma tean, milline ma olen ja minu olemist teavad kõik, kes minu juures käivad. Jahmuma pani mind hoopis asjaolu, kuidas on võimalik kõike kontekstist välja rebida toore jõu ja verega ning sõna otseses mõttes nende ümber inetuid kuulujutte ja lugusid kokku valetada. Algavad need väikeste süütute teravustega ja jätkuvad tõsisemate süüdistuste ja väljaütlemistega, kus tulevad mängu juba kliendid, vanemad ja pereliikmed.


Ükskord ma juba naersin, et kas tõesti on saabunud mu kunagise ajakirjanikukarjääri karma, mil aeg-ajalt sai isegi tööandja nõudmisel taolisi koledusi tehtud. Kuid nüüd, mil olen üle kümme aasta endaga igapäevaselt tegelenud, olles ise teel paremaks inimeseks, on mul tunne nagu oleksin astunud otse koera hunnikusse, mis konkreetselt talla all haisedes jälitab mind.


Inimest saab puudutada ainult see, milles ta ennast ise osalisena või süüdlasena tunneb, sest millegi eitamine on ju tegelikult selle jaatamine. Miks mulle siis antud ahistamine nii väga hinge läheb?

Aus vastus on –sest ma olen saanud haavata oma avatuse ja usalduse eest.


Ma langetasin heas usus oma maski, mis on väga suur sisemine vaimne samm ja piltlikult öeldes oleksin mulle selle eest nagu hapet näkku visatud.


Nüüd ma mõistan, miks inimesed maske edasi kannavad, miks on nii raske ennast avada, julgeda oma tõelises olemuses olla, kõndida ausalt ja häbenemata omal teel.

Peale sellist kogemust on mul tõsine usalduskriis ja praegu ei kujuta ma ettegi, millal suudan taas südamest südamesse rääkivaid lähisuhteid luua, sest tõttöelda ei ole mind vaimselt kunagi nii jõhkralt ära kasutatud nagu on tehtud selle konkreetse isiku poolt.


Kui asja püüda siiski kaine huumoriga võtta, siis kõik see, mille nimel tema mind põlgab ja vihkab, seda kõike jäljendab ta enda peal ise. Jagab uhkelt minu käest saadud baasteadmisi omade pähe, kõnnib minu kingades ja teeb täpselt kõike nii nagu mina kunagi: ka tema teenib esoteerikaga raha, peab loenguid, tegeleb inimestega. Ja oh üllatust, paljud meie teemad kattuvad, millest mina juba kaks aastat tagasi loengutes rääkisin ja oma aastate taguses blogis avaldasin.


Millegipärast on tänaseks päevaks just tema teinud minust enda kõrvale konkurendi, kellega igas asendis ennast võrdleb ja kui tulemus ei rahulda, siis tuleb jälle mõni postitus, mille sisse on peeneid inetusi minu kohta kodeeritud stiilis: “Vaimne isik tegi seda ja vaimne isik tegi toda, vaimne isik on selline ja selline...”

Kohati on absurdilähedaselt udukoomilne juba lugeda, kuidas kõik, mida mina teen on halb, paha ja vale. Mind ei tohiks justnagu maa peal olemaski olla. Ükski postitus ei möödu ilma mind mainimata, mis on lausa haiglane.


Kaks aastat tagasi teadsin ma seda inimest hoopis kellegi teisena. Siis kuulis ta esmakordselt minu käest maaväliste olendite tegemistest ja paratöötajatest (mul on selle tõenduseks lausa e-kirja vestlus alles). Tänaseks on saanud temast endast korraga tulnukate ekspert, astraalrändur, selgeltnägija, unenägude juhtija, tervendaja, meedium, sensitiiv, kõikvõimas valgustunu. Au ja kiitus selle eest, et valguskiirusel kohe ja korraga kõik anded avaldusid. Missugune multitalent!


Ma võiksin mõndagi avalikustada, mis keeraks kaardid tagurpidi, kuid ma ei muutu iial tema sarnaseks hävitajaks. Kõik, mida inimene teeb –teeb ta iseendale. Valed tulevad varem või hiljem välja.


Muide kui mu kurja kuulutavatest ilusatest piltidest rääkida, siis tõmbas ka tema omale juhuslikult valge kleidi selga, lasi juhuslikult lokid pähe teha, sest loomulikke lokke tal ei ole ja läks juhuslikult Keila-Joa kose alla täpselt samasuguseid pilte tegema nagu mina mõned suved tagasi tegin. Tema tohib, aga minu pildid olid kuritegu?





Kunagi kui ma oma raamatu kirjutamise ideed jagasin ja me omavahel arutasime, et kas ma paneksin varjunime või pärisnime ja milline sissejuhatus võiks tulla, siis tänaseks leidsin täpselt samasuguse sissejuhatuse tema üllitisest koos mõne teisegi laenatud looga.

Muuhulgas väidab ta, et oli hoopis mulle olnud suur õpetaja ja nõuandja, mis osaliselt vastab ka tõele, sest ma küsin tihti oma klientidelt nõu, kuna ma ei alahinda oma publikut.


Enam pole midagi kaotada


Tükkaega ma mõtlesin, et kas avaldan selle postituse või mitte, sest tõenäoliselt viskan ainult õli tulle ja ebastabiilne postitamine süveneb sellisel juhul veelgi. Aga tõttöelda pole mul enam mitte midagi kaotada ega karta. Asi on väljunud igasugustest piiridest ja ma olen otsustanud, et teen omalt poolt lõpu nendele valedele ja usaldan edaspidi täielikult Kõiksust. Seda enam, et kuulujutte loovad vihkajad, levitavad rumalad ja usuvad ullikesed.


Ma ei pea seda jama rohkem vaikimisi taluma. Inimesed lähevad nagunii sinna ja selle juurde, kellega nad ise kõige sarnasemad on ja ma ei hakka mitte kunagi oma õigust ega paremust kellelegi tõestama.


Mu kasv on auga välja teenitud ja mul ei ole midagi häbeneda.

Ma tean, et mu juures käivad intelligentsed inimesed, kellel ei ole minu suhtes ulmelisi ootusi, vaid ma saangi nende ees olla selline nagu ma olen, mõnikord mahedam, teinekord teravam. Ja rääkides klatšist. Ma ei ole seljataga rääkija, minu kliendid tunnevad mind pigem kui šokeerivat otse-näkku ütlejat.


Sarnane suhe on mul rahaga. Ma ei ole ostetav ega müüdav.

Nagu te teate, siis minu stuudio uks jääb paljudele hoopis suletuks. Kui ma teeksin kõike tõesti kasuahnetel motiividel, siis ei oleks teil kohustuslikku sissejuhatavat meditatsioonipraktikat ega rangeid stuudioreegleid. Ma võiksin valimatult igal õhtul suvalisi üritusi lahmida ja saal oleks ikka puupüsti täis, aga kas ma teen seda? Kas ma korraldan teile sisutuid koosviibimisi tolmurullide ja kõõmaste patjade keskel? Kas stuudio pakub ikka päris kõigile kõike?