Kallid sõbrad.
Teie käite minu juures oma hingelt asju ära rääkimas. Seekord tulen mina avatuna teie juurde, et oma valu, mida olen pikalt tervendanud, südamelt ära rääkida.
Olen vaikimisi jälginud ühe “valgustunud meistri” tegevust ja mis seal salata, ka mõned mu inimesed on juhtinud tähelepanu teatud aspektidele tema lugudes. Kui varasemalt otsustasin, et ei lähe kellegi emotsioonimängudega kaasa ja ei vasta provokatsioonidele, siis tänaseks tunnen, et kätte on jõudnud aeg siiski avada oma suu.
Ma olen väsinud vaikivast ajastust, valede kuulamisest ja täiesti absurdsetele küsimustele vastamisest, mis aeg ajalt minu kõrvu kajavad. Tänaseks olen ainult üht meelt:
Mitte keegi ei pea taluma mistahes vägivalda. Kes toetab vägivalda, on ise vägivaldne inimene.
Lühidalt kokkuvõttes olen tervelt aasta ühel esoteerika blogipidajal anonüümselt hambus, kelle ridade vahele peidetud õelatest solvangutest on kujunenud peen jõhkrus ning vaime küberkiusamine. Ja antud teema ei erine mitte kuidagi kooli- ega töökiusamisest või lähisuhte vaimsest vägivallast. Olenemata, et selles ei kasutata otsest pöördumist ega konkreetseid nimesid on peene manipuleeriva sõnamängu näol tegemist kõige kavalama ja pealtnäha süütuima agressiooniga, mille rünnakuid oskavad märgata ja ridade vahelt lugeda vaid asjaosalised ise.
Tuleb teile tuttav ette ja meenub mõni sarnane peen manipulatsiooni enda isiklikust elust?
Mida te tunneksite kui teie kohta kirjutatakse/öeldakse, et vihkate oma vanemaid, kahjustate teisi inimesi, peate kõiki oma kliente lollideks, seote inimeste külge reptiile, tegelete kättemaksumaagiaga ja saadate inimesi haiglasse, ajate ärisid pankrotti, olete ohtlik, paha ja vale. Kogu teie elutöö on üks suur saast ja kogu teie äri eesmärk on inimestelt ainult raha välja meelitada. Selleks olete te loonud lausa sekti, mille hirmuvalitsuse all kõik inimesed koos käivad...
Lisaks olete süüdi, et julgete endast ilusaid pilte postituste juurde lisada ja kogu teie edu tugineb ainult välimusele. Ja muidugi ego, ego, ego –olete üks suur ego, kelle eest tuleb kõiki ilmtingimata hoiatada ja kaitsta, et keegi teiesuguse ohtliku vaimse isiku juurde ei satuks.
Päris karmid süüdistused, mis?
Tegelikult ei ole nendes soperdistes minu pärisnime kasutatud, sest olgem ausad, sedavõrd tõsistele mainet ja äri kahjustavatele süüdistustele tuleks anda juriidiline käik nagu tegi hiljuti vinge naine Marika Korolev. Küll aga teeb mind tänasel päeval õiguste taga ajamisest rohkem nõutuks asjaolu: kui kaugele on võimalik minna täiskasvanud inimese poolt verbaalse, mentaalse ja energeetilise hävitustööga teise isiku suhtes, kelle ainus süü peitub selles, et ta läks oma sõbrannaga kunagi tülli ja otsustas temaga mõjuvatel põhjustel mitte enam suhelda.
Siit ka soe soovitus teile: kui soovite teada, kes peidab ennast inimese sees, siis minge temaga korraks tülli ja vaadake, kuidas ta tülitseda oskab.
Kogu lugu sai alguse kaks aastat tagasi kui üks noor naine oli hädas ärevate öödega ja kuna minu kunagine mentor ei soovinud temaga tegeleda, siis soovitati tal otsejoones minu poole pöörduda.
Kirjutasime palju, abistasin teda interneti teel, kuni, ühel hetkel muutus suhtlus tema poolt pealetükkivaks ja ma hakkasin hoidma distantsi, sest mulle pole kunagi sümpatiseerinud suhted, kus ennast vägisi sõbraks surutakse.
Asi muutus veelgi kummastavamaks kui ta hakkas FB kaudu jälgima, millistel koosviibimistel mina käin ja eksis puht juhuslikult samamoodi nendele ära. Samamoodi lisas ta kõiki minu uusi kontakte oma FB sõbralisti, kellega mina äsja tutvunud olin.
Ma ei pööranud esilagu sellele suuremat tähelepanu ja mõtlesin korra, et midagi on imelikku, aga otsustasin, et annan talle võimaluse, sest ka minul oli tollel hetkel raske aeg ja kui on ühiseid teemasid arutada, siis miks mitte jagada. Öeldakse, et jagatud mure on pool mure ja olgem ausad, tihti ongi mõne võõraga kergem probleeme lahti harutada kui tuttavaga.
Sealt see viga alguse sai...
Ma seisin oma elus parasjagu suurel teelahkmel, kus üks uks sulgus ja teine avanes. Hirm, teadmatus, kõhklused ja kartused. Olin äsja pea ees tundmatusse hüpanud ja nüüd oli vaja sukelduda ja hinge mõnda aega kinni hoida.
Ma usaldasin, usaldasin, usaldasin. Jagasin oma kõige sügavamaid hingepisaraid ja südame saladusi. Ma avasin oma pimedamat poolt ja näitasin oma sisemisi võitlusi. Ma olin täielikult avatud, alistatud, lahti ja maskita. Ma julgesin olla tema ees nõrk ja haavatav.
Ma olin täielikus usalduses.
Ja mis sellest sai?
Ühel ilusal päeval kui meie vahel tekkis konflikt sündisid kõikidest mu hingesoppidest pärit saladustest veristavad relvad tema peos.
Tagantjärele ei ole mul midagi enese kohta häbeneda, sest ma tean, milline ma olen ja minu olemist teavad kõik, kes minu juures käivad. Jahmuma pani mind hoopis asjaolu, kuidas on võimalik kõike kontekstist välja rebida toore jõu ja verega ning sõna otseses mõttes nende ümber inetuid kuulujutte ja lugusid kokku valetada. Algavad need väikeste süütute teravustega ja jätkuvad tõsisemate süüdistuste ja väljaütlemistega, kus tulevad mängu juba kliendid, vanemad ja pereliikmed.
Ükskord ma juba naersin, et kas tõesti on saabunud mu kunagise ajakirjanikukarjääri karma, mil aeg-ajalt sai isegi tööandja nõudmisel taolisi koledusi tehtud. Kuid nüüd, mil olen üle kümme aasta endaga igapäevaselt tegelenud, olles ise teel paremaks inimeseks, on mul tunne nagu oleksin astunud otse koera hunnikusse, mis konkreetselt talla all haisedes jälitab mind.
Inimest saab puudutada ainult see, milles ta ennast ise osalisena või süüdlasena tunneb, sest millegi eitamine on ju tegelikult selle jaatamine. Miks mulle siis antud ahistamine nii väga hinge läheb?
Aus vastus on –sest ma olen saanud haavata oma avatuse ja usalduse eest.
Ma langetasin heas usus oma maski, mis on väga suur sisemine vaimne samm ja piltlikult öeldes oleksin mulle selle eest nagu hapet näkku visatud.
Nüüd ma mõistan, miks inimesed maske edasi kannavad, miks on nii raske ennast avada, julgeda oma tõelises olemuses olla, kõndida ausalt ja häbenemata omal teel.
Mina alati imetlen Sinu fotosid tekstide juures, professionaalsed, isikupärased, head emotsiooni tekitavad ja õnneks justnimelt personaalsed. Sinu poolt kirjutatu on minu jaoks alati puhas nauding: sisukas, selge, aus, siiras, isetu. Sinu poolt korraldatu pole kunagi ”lati alt läbijooksmine” , minu jaoks on alati tunda panuse kvaliteet. Sa oled üles ehitanud iseenda kaubamärgi, mis on inspireeriv ja innustav, meditatsioon omaette :-). Ma ei oska kommenteerida haiglast käitumist, aga tahtsin öelda, et mina olen väga õnnelik, et teed asju täpselt nii nagu Sa teed. Ja mulle on jäänud mulje, et kui keegi teeb midagi väga hästi, siis alati tekitab see kadedates kadedust. Saad ühest lahti, tuleb teine asemele ... aga Sa kindlasti leiad viisi, kuidas saab ka ilma! Kindlasti!