Andmisest, võtmisest, saamisest

Me eksisteerime universaalses ringsüsteemis, mis tähendab, et läbi põhjus-tagajärg lülide jõuab varem või hiljem inimese juurde see, mille on ta endast välja saatnud. Nimetagem seda energiavahetuseks, mille lõpp-punkt on tasakaalupunkt.


Ei ole vaja muretseda, et keegi võttis rohkem või andis vähem, sest teist inimest muuta ei saa. Tasakaaluga tegeleb siinse süsteemi ring-Universum.

Puudu olev võib tulla kõige ootamatust kohast ja üleliigne irduda kõige ootamatul momendil. Kindel on see, et andmine ja vastuvõtmine liiguvad alati tasakaalu tagasi.





Toon näite kliendi elust.

Ärimehelt pettis koostööpartner välja suure summa raha, mille tagajärjel jäi viimane koos naise ja lastega kodutuks. Petjat ennast tabas hiljem sootuks ebameeldivam saatus, mil temaga juhtus ränk liiklusavarii, et kogu ebaausalt võõrandatud rahasumma pidi ta paigutama hoopis enda taastusravisse, mitte elu nautimisse ega lisainvesteeringuteks.

Petetud ärimees sai oma raha mujalt tagasi kui tema ellu tuli uus ettevõtlusvõimalus, mida saatis õnn ja edu.


Ühel teisel kliendil oli mees, kes ei raatsinud panustada igapäeva ellu ja oli hirmus ihnuskoi, kes raha ainult oma sukasäärde kogus. Lõpuks läks tal auto katki ja pidi kõik oma säästud kulukatesse bmw juppidesse investeerima. Elu nautimise asemel läks hoopis vana autoront kalliks maksma, sest rahal oli vaja kuhugi paigutuda.



Mida sellest järeldada?


Kõik üleliigne tasandatakse ära vastavalt meie enda poolt välja saadetud vibratsioonidele.



Näiteid elust enesest


Andsin kunagi Keenias ühele toredale ettekandjale veidi korralikuma jootraha. Universum tekitas kohe tasakaaluolukorra, mil see neiu kutsus mind enda koju õhtusöögile, korraldades mulle Aafrika toiduvalmistamise kiirkursuse, mille sarnast võimalust sealse küla vahel poleks leidnud. Sain põneva mälestuse ja hindamatu kogemuse kogu eluks.


Või olen ma mitu korda lasknud limonaadipudeliga inimese kassas vahele, sest mul endal on nädala toiduvaru ees. Ei möödu päevagi kui mind ennast lastakse jäätisega vahele. Liikluses samamoodi. Ole kena ja aita hädast välja kui kellelgi on vaja rida vahada. See ei maksa sulle midagi, aga sind ennast lastakse ka kõige kriitilisemates olukordades edaspidi vahele.




Kuidas küsida tasu?


Hinnakirjade koostamisel mõnele teenusele või tootele tuleb samuti järgida printsiipi:


Küsida saab vaid nii palju kui ise suudetakse välja anda. Kui võtad rohkem, võetakse sinu käest veel kümme korda rohkem.


Kõik üleliigne läheb tagasi ringlusesse ja kõik vajalikud tühimikud saavad täidetud ja seda just sellise mustriga, mis ollakse enda poolt maha külvatud. Ahnus, ihnus ja ebakompetentus maksab kätte. Seega tasub oma võimeid objektiivselt hinnata.

Näiteks kui on keegi otsustanud hakata inimestega tegelema, siis esmalt raha küsimise asemel peaks tema töötasuks olema hoopis kogemuste saamine ehk üks kindel periood oma elust tuleks tööd teha praktika vormis tasuta. Ka mina alustasin kunagi väikesest kinnisest ringist, mil praktiseerisin oma oskusi sõprade ja tuttavate seas ning alles seejärel hakkasin esimesel aastal sümboolse tasu eest inimestega tegelema.


Diplom seina peal ei anna õigust hakata kohe 50 eurost tunnitasu küsima.

Olen-olen näinud, kuidas iga nurga taha on tekkinud imelise elu loojad, paraku endale pole nad suutnud seda imelist elu luua, mida kõigile teistele kõrge hinna eest kuulutavad. Miks muidu otsivad nad meeleheitlikult kliente, kuigi imelise elu Looja peaks suutma ise mõttejõul kõike imeliselt luua ja ennast klientidega kokku viia üleliigse reklaamita.


Ma praktiseerin pidevalt midagi, mille eest mul ei ole õigust raha küsida. Seetõttu on konkreetsetel erandjuhtudel minu eravastuvõtud rahata, sest energiavahetusringis on neil hetkedel minu töötasuks hindamatu kogemus, mille eest alles tulevikus on mul õigus raha küsida. Metafooriliselt võiks öelda, et klient on nagu kool ja minu poolt panustatud aeg on õppemaks. Tulemusena saab klient abi ja mina uusi teadmisi.


Tänaseks ma tean, et see on kõike väärt, sest kliendid tulevad ainult siis kui sul reaalselt neile midagi pakkuda on.


Näiteks on mul mitu restoranipidajast tuttavat. Ühtedel äri õitseb, teistel kiratseb. Mõlemal on peen köök ja head kokad tööl. Vahe seisneb selles, et ühed pakuvad kvaliteeti, teised üritavad inimesi odavate õlide ja toorainetega petta. Inimesed pole lollid, klient hindab ausat toitu. Ja pealegi on Eesti nii väike, et siinne inimene annab sulle maksimaalselt kaks võimalust. Kui sa kellegi usaldust kuritarvitad, kaotad selle igaveseks kohe.


Sarnane näide on mul ka enda kogemusest.

Inimene, kelle suurem osa teadmisi pärinevad minu käest ja tema neid enda originaal-loomingu pähe kasutab, allikat kordagi mainimata, kaotab oma kuulajaskonna ees järjest usaldust ja austust, sest varem või hiljem saadakse aru, kust loengust ja kelle käest materjalid tegelikult pärinevad. Eestlane juba kord on selline -sa võid petta teda ainult üks kord.



See on nagu turul käik, kus aeg ajalt saab vastu pükse kaubaga. Pole lugu sellestki. Müüjaid on palju ja susserdaja juurde tagasi ei minda. Üks kaotab kliendi, teine saab uuelt müüjalt hoopis kobara viinamarju kauba peale. Nii on mul läinud.

Kui on mõni armas memmeke oma juurikatega, siis viskan talle mündi juurde, sest mulle ei maksa see midagi, talle on aga abiks ikka.

Sama on rendiruumidega väljaspool minu stuudiot. Kui mul on hea teenistus, siis maksan julgelt rendi eest rohkem, sest kui sul on anda, siis jaga, mitte ära ole küüned enda poole ihnuskoi.


Hea sõnagi teise pihta ei võta sinult tükki küljest ega nõrgesta su positsiooni. Rõõmuga saadan oma kliente teiste kolleegide juurde, keda mina usaldan.



Kuidas on lood annetamisega?


Iga kingitus ja annetus peab tulema puhtast südamest. Tuleb ise ära tunnetada, millal on ehe andmise tahe. Sealjuures ei peaks andma midagi viisakusest ega kohustusest kui mõni kampaania või korjanduskarp agressiivselt meid ründab.


Räägitakse, et annetatud tuleb raha kümne kordselt tagasi, kuid siingi on omad agad. Kindlasti ei tohiks segamini ajada oma tõelist südamesoovi ning ego. Paljud annetavad ainult seetõttu, et tekitada endas parema inimese tunnet. Annetamise tõeline motiiv peaks olema ju teist toetada, mitte endale head enesetunnet tekitada. Ei tule sellisest enesekesksest motiivist kümnekordset Universumi kingitust.


Universum toimib selliselt, et kui ise annad sinna ja sellele, mis sinuga resoneerub, alles siis korraldab elu sulle energiavahetuse külluslikult tagasi.


Enamasti piisab ikkagi sellest kui olla lihtsalt lahke ja kena inimene. Vahel vajab mõni hoopis sooja kõhutäit, mitte rahakorjandust. Teinekord piisab kohalolust, et kedagi ära kuulata.


Vägisi ei tohi abi peale suruda.

Kui teinekord vajatakse abi, aga ei julgeta seda paluda, siis võiks delikaatselt uurida, kuidas inimesel läheb ja milline on tema olukord ja kui ta saab ennast tühjaks rääkida, siis selgub ka tuum, mille ja kui paljuga toetada.

Konstantselt ei peaks aitama neid, kes koguaeg on käsi pikalt ees, aga ei haara ühestki võimalusest, et kuhugi edasi areneda. Siis on soovitatav pihku suruda õng, mitte teha kõike ette-taha ära. Õpitud abitus ei aita kedagi.


Andmise ja võtmise mõõdupuuks on meie süda. Kui inimesel on süda kinni, siis on ta ebasiiras. Siinkohal soovitan jääda alati ise siiraks ja ausaks, siis pole kunagi midagi karta. Kaotab ainult see, kes valetab. Puhas südametunnistus saab täidetud alati küllusega.

1,975 views

© 2020 by Ilona Karula