Aasta 2018 on minu jaoks nii tähendusrikas, et on aeg jagada sellest kokkuvõtet.
Minu kaksteist kuud on möödunud suuremate muutustega kui kaksteist viimast aastat. Olen läbinud hulga ettevõtmisi, vaimset kasvu ja väljakutseid sedavõrd palju, et lausa patt on tunnistada: aasta jooksul pole enese jaoks õnnestunud teostada ühtegi vaba päeva! Siinkohal pean vajalikuks märkida, et palju on sellist tööd ja neid inimesi, mida teised ei näe ega kuule, vaid suurem osa olulist jääb “kardina” taha varjatuks.
Pildi autor Karina Jensen
Mu salapärane abikaasa Kuido, keda te Stuudios aeg ajalt vilksatamas kohtate on tegelikult tugevaim taustajõud ja minu edu vundament, et ma saaksin üldse neid asju nii suurelt ja põhjalikult ette võtta, ellu viia ning teostada.
Mu veelgi salapärasem abiline Anna, kes teie kirjadele sageli kell kaks öösel vastab on tõeline kullatükk, hoolitsedes mahuka kliendibaasi ja ürituste korrektse toimimise eest. Tegelikult on paljud teist Stuudios teda kohanud, näinud ja juttugi rääkinud, aga ta ei soovi oma isikut paljastada ega eelarvamusi tekitada.
Osalejad ise on muidugi kõige sügavamalt selle Stuudio elu ja hing. Paljudest on saanud nii omad inimesed, kes isehakatuslikult suure sumina ajal mullegi abikäe ulatavad. Kes tuletab minu eest meelde, et käekotid käivad riiulisse, parfüümid jäävad ukse taha või sussid pannakse wc-sse minnes jalga. See on lihtsalt nii tähelepanuväärne ja hooliv suhtumine toetada teadlikult üksteise olemist voolavamaks ja kergemaks.
Mul on põhjust ka tähtsamate asjade üle rõõmustamiseks.
Lõpuks ometi olen saanud hakata tundma oma töö kandvaid vilju.
Minu missioon on jõuda ise, ja juhendada teised tagasi oma Hinge radadele, et inimene leiaks oma tee, kutsumuse, rahuldust pakkuva eneseväljenduse selles kehas ja siinses elus. Täna võin ma panna käe südamele ja rõõmustada, et paljude inimeste elud on muutunud ja ka nemad saavad tunda maitset oma suus, mida tähendab elamine hingest kogu hingele. Mul võttis 12 aastat aega, et kuhugi jõuda –nemad on saavutanud sama 2 aastaga. Järelikult olen panustanud piisavalt, et jagada neid teadmisi, mis aitaksid kiiremalt ja lihtsamalt kedagi elus edasi.
Viimased kuus kuud olen vastu saanud sama –kiireid ja toimivaid teadmisi. Olen õppinud Ameerika kaugvaatluse intensiivprogrammis ja see on teinud minust lühikese ajaga uue inimese: sihipärasema, enesekindlama ja teadlikuma inimese.
Vahepeal tuli välja ka raamat “Hinge valede nõiaring.”
Mu tunded olid selles osas kahetised. Olin juba pikemat aega võidelnud vastuoludega enda sees, tundes, kuidas ma ei saa enam oma hinge, mõtteid ja sisemist tõde ekspluateerida.
Juba enne raamatu ilmumist ma teadsin, et on neid, kes peale selle lugemist keeravad stuudiouksele selja ja lähevad oma teed. Olin 100% sellisest kulminatsioonist teadlik ja olin valmis vastakate arvamuste ja väljaütlemiste pärast kaotama kogu oma eduloo ning populaarsuse.
Tõttöelda olen ka ise palunud mõnel leida teine koht ja kõrvaltee, sest kui maailmavaateid eraldab sügav kaljulõhe, siis on arutu raisata meie kõigi aega diskussioonidele, mis kuhugi edasi ei vii. Ja ausalt, mul on kogu sellest roosast mannavahust, Universumi kummardamisest, pudrukeele mantratest ja trummipõrinast kopp ees.
Olin teadlik ka sellest, et mu juurde leiavad inimesed uue tee. Aga ma ei olnud valmis suureks üllatuseks: neid inimesi on tulnud neli korda rohkem kui ära läks.
Riskimine juhatas mõttekaaslasteni
Kui hea on kuulda lugejatelt tagasisidet, et lõpuks ometi on keegi nende sisemised salamõtted kokku koondanud, lahti seletanud ja neile selge väljundi andnud. Veel enam, minu näol on nad üles leidnud oma kadunud mõttekaaslase.
Peamine, mida raamatu kohta kuulnud olen, et seda ei suudeta käest ära panna, selle lugemine tõstab sagedust ja kutsub esile sügavaid taipamisi inimese enda seest. Pealegi pole see raamat ühekordseks kasutamiseks. Näiteks sõbrannale ei saa laenata, sest endal läheb rohkem vaja, kuna olen sinna kirja pannud harjutusi ja energiatöö võtteid, mida igapäeva elu praktikasse rakendada.
Rääkides veel seltskonnast, siis vanadelt olijatelt kuulen ma ikka ja jälle kommentaare, kuidas mõne kuuga on nii palju muutunud. Kogu energeetika on puhtam, seltskond vitaalsem, meeldivam ja avatum. Esitatakse huvitavaid küsimusi ja pakutakse välja veel huvitavamaid hüpoteese. Meil on tõesti välja kujunemas meditatsioonide ja energiatöö kõrval ka sisukas mõtlusklubi, kus ei hõljuta illusioonides, vaid püsitakse samal ajal ka kahe jalaga maa peal.
Puhastus kestab siiani. Mõni ei kannata enam uut energiat välja ja keerab ise ukse peal ringi kui saab aru, et ka mina olen vahepeal arenenud, kes ei lase ennast niisama lihtsalt enam provotseerida ega manipuleerida.
Müüdid kurjast Ilonast
Mul on pingeseisundis aeg ajalt tõesti lühike süütenöör, aga kas paljudel ulatuks see minu olukorras pikemaks?
Kritiseerida ja näppu viibutada, kuidas Ilona on karm, julm ja empaatiavõimetu, armastavad need, kes korra kuus või kvartalis üksiku esoteerika ürituse kusagil rendiruumis väikesele seltskonnale korraldavad. Seetõttu ei saa ka pahaks panna kui minu töökoormusest tulenevaid pingeid ei suudeta mõista.
Töö inimestega on igal juhul vastutusrikas väljakutse, sest inimsuhete kõige suuremaks väljakutseks on lubada teisel olla selline nagu ta on. Õnneks antakse klientide poolt mulle andeks teinekord suust välja lipsanud teravad sõnad ja praeguseks oleme saavutanud Stuudios 99,9% ulatuses kõigiga omavahel üksmeele. Osalejad hoiavad mind ja mina hoian neid. Kõik on hakanud toimima peaaegu nagu kellavärk.
Stuudio avamise algusaega ei taha isegi meenutada, sest see oli parajalt nurgeline, mida andis lihvida. Sealjuures iseennast tuli palju pehmemaks lihvida.
Avasime oma isikliku meditatsioonistuudio 2017 oktoobris, kuid tõelise maitse selle pidamisest saime ikka kätte alles selle aasta vältel. Üldsegi on suur asi oma koha loomine, enda käte külge panemine ja terviklahenduste nimel töötamine. Ei kukkunud see taevast sülle nagu paljud arvavad.
Teine ja veel suurem asi on selle omamine.
Alguses oli ikka parajalt keeruline hoomata, kuidas kõike administreerida, hallata, toimetada, sest kui nädalas käib stuudiost teinekord läbi üle 150 inimese, siis ilma süsteemita lähevad asjad käest ja muutuvad logisevaks.
Esimeses kvartalis oli mu närv päris must, sest nii palju kui on erinevaid inimesi on erinevaid nägemusi ja tihti saadakse asjadest erinevat moodi aru.
Seepärast tuli sünnitada stuudioreeglid.
Ühtede jaoks on need tänaseni hirmuäratavad, mil ollakse tunnistanud, kuidas pole julgetud minu üritustest seepärast osa võtta. Teised imestavad, et miks peab selliseid elementaarseid asju üldse kirja panema, kas need siis polegi iseenesest mõistetavad?
Kolmandaid lihtsalt ei huvita, üritades nendest teerulliga üle sõita, aga pärast ollakse vihased kui tõmban piduri peale.
Näiteks esimesed nädalad föönitasime hilisööni koos abikaasaga pehmeid madratseid, sest teejoomine lõppes sageli teetasside veeremisega madratsite vahel. Tahame ise ka, et kõigil oleks võimalikult mugav olemine, kuid lõpuks maksab teetassidega lösutamine omale kätte.
Sama lugu tekkis üldise hügieeniga.
Iga paari nädala tagant sai joostud pesumaja vahet, sest riidest kattega madratsid olid nii määrdunud, et neid tuli pidevalt hooldada.
Seevastu katete eemaldamine ja peale panemine ei ole lihtne töö, vaid võtab ära oma paar tundi. Jõudsin kahetseda vaid, kui lihtne oleks pihustiga üle lasta tavalised õhukesed joogamatid, kuigi samal ajal soovisin inimestele pakkuda pehme näol mugavust. Mäletasin värskelt, kuidas eelmises rendisaalis oli pehmeid matte kokku kaheksa ja osad inimesed saabusid seepärast kohale 40 minutit varem, et saada paremat madratsit. Oma stuudios mõtlesin, et tellin siis juba kõigile korraga ära.
Kõige üllatavam oli näha vähemalt korra nädalas mõnda osalejat saabastega valge vaiba peal (siiani paljud ei usu!). Siis mõtlesin küll, et olen ju loonud ilusa, puhta, hubase koha, kuid mõni astub sisse nagu remontimata küla kultuurimajja, kus puhub külm ja kõle tuul. Oh elu, oh kombeid.
Vahepeal püüdsime värske remondi lõhna välja saada. Käis mega tuulutamine, viirukitega mängimine ja eeterlike õlide maailmaga tutvumine. Olime alati vähemalt neli tundi enne üritust kohal, et kõik saaks olema viimase peal. Lõhnade teemad (parfüümid, higi, toit ja tubakas) kerkisid tõsiselt päevakorda hetkedel, mil sa olid ruumi nimel mitu tundi nahast välja pugenud ja piisas ühest tugevate kehalõhnadega osalejast, kes tõmbas kogu olemisele vee peale. Siis meenusid kunagised enda grupiüritustel käimised, mil alatihti pidi kellegi parfüümipilvekest, higipahvakat või juustu välja kannatama. See sai ka saatuslikuks, miks ise kusagil enam käia ei tahtnud.
Kogu olukord oli Stuudios uus, teemad mida käsitleda ebamugavad ja pinget tekitavad, sest endal on ka vastik kedagi korrale kutsuda, teha märkusi või juhtida tähelepanu. Vahepeal oli tõesti tunne nagu ma ainult pahandaks, õiendaks, noomiks. Aga samal ajal sain ma aru, et keegi pole ju süüdi, sest inimesed on erinevad ja keegi meist ei ole hiromant, kes kõike peab teadma.
Tänaseks on asjades parem selgus majas.
Osadele mu elu lihtsustavad stuudioreeglid sobivad, teistele mitte! Veel ägedam on asjaolu, et ka mitmed teised vaimsete praktikatega tegelevad stuudiod on hakanud sarnaseid reegleid rakendama.
Ma leian, et ükskõik kui nõme ma välja paistan, ikka on nii kõige parem.
Tsiteerides oma abikaasat: “Ilona, see on suurepärane, et sa kõigile ei sobi ja ei meeldi. Kujuta nüüd ette kui kõigile meeldiks surfamine. Siis ma ei saaks ju enam mere peal lõbutsemas käia, kuna seal ei jätkuks mulle ruumi.”
Selge, läbipaistev, silmapiiri taha ja kaugemale ulatuv ruum on oluline, viitab minu Kuido alati kvaliteedile.
Kallid sõbrad, tantsime ja surfame koos uude aastasse. Ma tänan teid, et te tulete ja olete. Loome koos ja keerame volüümi veelgi üle võlli juurde.
Comments