Poiss, kes mäletab oma eelmist elu

Kuna vaimses maailmas aega pole olemas, siis on mul raske rääkida eelmistest eludest, kuigi reinkarnatsiooni süsteemis võib paralleelsusi nimetada ka eelmisteks eludeks. Tõlgendamise küsimus.

Viimased päevad on mul olnud vestlus ühe emaga, kes poole aasta eest oma pojaga minu vastuvõtus käis ja teemad, millega tegelesime on hargnenud tänaseks uskumatute sündmusteni –on laps, kes mäletab oma eelmist elu, teab riiki, tänavat ja maja ning nad käisid emaga seal kohapeal.

Nimetame seda poissi Martiniks.

Kolme aastasena hakkas poiss ema käest küsima, et kas tal on veel õdesid ja vendi. Ema uuris, et miks ta nii arvab ning seepeale jutustas ta, kuidas nad vanema vennaga jalgrattaga sõitsid ning siis tuli suur auto... Suremise hetke poiss ei mäletanud, aga kirjeldas põhjalikult, kuidas tundis enda ümber sooja pehmet valgust, aga venda seal ei olnud, sest ta jäi maha. Ta vaatles veel viimast korda ülevalt alla kodu aeda ning märkas, et katus on katki. Lendles veel mööda kosmost ja edasi läks suurde valgesse ruumi, kus ootasid teda Helo ja Ipa. Kes iganes need olid, ema teada ei saanud, küll aga jutustas poiss edasi, et seal valis ta omale praegused vanemad, esmalt isa ja siis ema, kuna nii olevat kombeks ja need olid siis koos teistega suure ekraani peal valikus. Ka mäletab laps kõhus olemist, millest hakkas rääkima juba kahe ja poole aastasena, et ta kartis seal olla ja seal oli paha, aga siis tuli üks hääl ja pani "teki" peale (tekiks oli tõenäoliselt mõni energeetiline kilp, mida väga sageli raseduse turvalisemaks kulgemiseks teatud lastele kaitseks ümber asetatakse).

Selged faktid ja mälestused

Minnes tagasi eelmise elu mälestuse juurde, siis vennal olevat olnud sõber, kes nende kodus akna ära lõhkus ja tuli suur pahandus. Ta kirjeldas ka järve, mis asub nende kodust eemal, kus nad suvel ujumas käisid ja õde oleks ära uppunud. Oma õest mäletas veel, et too mängis klaverit ja kartis pimedust. Ema kohta jutustas poiss, et ema joonistas palju suuri pilte, mis olid temast suuremad. Ema tuppa ei tohtinud lapsed minna ja köögis on tuba kus on palju purke. Isa kohta ei rääkinud poiss midagi, küll aga kirjeldas kollast puumaja, milles nad elasid. Punane naabermaja asus nende taga ja neil oli suur kummirõngast kiik. Veel mäletas poiss tänava nime, seda küll eesti keeles, sest selle tähendus meenutab ühte kindlat objekti. Aga riiki mäletas poiss juba kahesena, mil igal korral Soome lippu nähes kilkas, et see on kodu, kodu, kodu.

Erakordne taaskohtumine

Kuna üksikasju tuli veel teisigi palju, mida isiku andmete huvides avaldada ei tohi, siis otsustas ema hakata mööda internetti uurima ning tänava umbmäärase nime järgi leidis ka selle maja ja need inimesed, keda poeg kirjeldanud oli. Ta kirjutas sellele naisele kõhklevalt ja kahtlevalt, sest, kes see ikka usub, et on keegi eelmisest elust, kes kontakti otsib. Pigem on tegemist äärmiselt delikaatse ja õrna teemaga pöörduda kellegi poole surnud poja asjus ja teatada, et neil on mälestused ja kunagine poeg kehastus nüüd uues peres Eestis. Siiski see naine otsustas vastata ja nad said eelmisel nädalal Soomes kokku. Üllatuseks kui kohale jõuti ei reageerinud poiss eriliselt oma kunagisele emale ega õele, kuivõrd käis mööda maja ja hoovi ringi ning jutustas ja näitas, kus nad vennaga mängisid ja mida tegid. Sammus ta otsejoones ka oma kunagisse tuppa, teades täpselt, kus see teisel korrusel asub. Samuti katus, mida poiss mainis, oli kunagi sisse kukkunud ja see elutoa aken oli mitu korda vahetatud. Ema joonistas suuri pilte, sest tegemist on kunstnikuga ning õde õppis noorena klaverit, mis tänaseni elutoas alles on. Järv on ka kodust eemal täiesti olemas. Fantaasiaga pole siin mingit pistmist. Kõik on faktid.

Ühiseid mälestusi jagasid nii ema ja õde kui see väike poiss, sest vend selliseid asju ei usu ja keeldus kohtumisest. Martin suri oma eelmises elus rattaõnnetuses kui oli 9 aastane. Praeguseks oleks tema vanuseks 34.

Lapse jutt pole tühi jutt!

Laste juttu ei tasu mitte kunagi naeruvääristada. Ükskõik, kas nad jutustavad teistel planeetidel rändamisest, tiibadega lendamisest või eelmistest eludest. Olen kohanud palju selliseid lapsi, et võiksin eelmiste elude teemadest koondada lausa järjejutu.

Kuni jäävhammaste saabumiseni on laste tajud äärmiselt lahti ning mälestused võivadki olla eredaimast eredamad. Kui laps ikkagi tõsimeeli räägib, siis saab tema hääletoonistki aru, kas ta fantaseerib või kirjeldab oma tõelisi kogemusi ja mälestusi.

Seekordne juhtum oli erakordne just seetõttu, et avanes võimalus mineviku jälgedesse tagasi füüsiliselt kohale minna. See polnud eesmärk omaette, aga kohtumine pidi aset leidma, sest see oligi sellisena ette määratud. Sellel kunagisel emal oli kontakti rohkem vaja kui lapsel, mistõttu võidi poisile ka teadlikult need konkreetsed mälestused enne kehastumist kokkuleppeliselt alles jätta. Üldiselt on enamus lastel mälestused teada, ent need hakkavad kustuma kui käbinääre kokku kuivab. Teatavasti käbinääre kärbumine algab hetkest, mil laps lõpetab oma intuitsiooni ja loomingulise poole kasutamise.

Tasub huviga kuulata, mida lapsed räägivad. Küsige neilt, mida nad unes näevad ja kus võlumaadel käivad. Sealt võib mõndagi olulist ja tarka ilmsiks tulla.