Illusiooni mõistet kasutatakse tänapäeval vaimsetes ringkondades väga erinevas tähenduses. Enamus peab füüsilist maailma illusiooniks, aga sama lihtne on nõustuda ideega, et ka nähtamatu peenenergiate tasandi maailm on illusioon.
Illusioon on eksinud taju, meelepete, midagi, mille olemus on üks, aga see paistab välja teisena. Näiteks sinine riie võib kollases valguses tunduda rohelisena; maasikad tunduvad pärast šokolaadi söömist sidrunhapud jne.
Eksistentsiaalses mõttes, kui rääkida meie teadvuse projitseeritud reaalsustest, siis on terve meie enesemääratlus üks suur illusioon, sest kõik on muutuv. Terve meie olemus võib tänu muutunud teadvuse seisundile olla muutlik.
Ma leian, et illusioon algab hetkest, kui me võtame midagi ainuõige püsiva tõena endale pähe. Näiteks, osa teadlasi usub vankumatult, et ainus intelligentne elu asub planeedil Maa ja me oleme siin Universumis üksinda. Uue ajastu vaimlejad usuvad Kuldse ajastu saabumist, fanaatikud usuvad oma ühte ja ainsat Jumalat, new age ja budism peavad ainuõigeks reinkarnatsiooni.
Pime usk on nagu puurilind, kes on terve elu puuris elanud ja peab seda ainuvõimalikuks reaalsuseks, ja lendamist haiguseks.
Illusioonis elatakse ühiskondade kaupa, tuginedes kultuurilistele ja religioossetele tõekspidamistele, mis on ajas muutumatud ja ainuvõimalikud.
Illusioonis elava inimese lähenemine maailmale on nagu mõtteviis, et ühel on probleem igale lahendusele ja teisel lahendus igale probleemile.
Mu tutvusringkonnas on üks teadlane, kes tunneb huvi taimetoitluse vastu, aga ta otsib alati uudiseid, miks taimetoitlus on halb, mitte miks taimetoitlus on hea. Ta keskendub ainult sellele, kuidas ei saa olla taimetoitlane, aga ei otsi võimalusi, kuidas saab olla taimetoitlane. Tal on vankumatu usk taimetoitluse kahjulikkusesse, kuigi ise sooviks ta seda väga harrastada.
Püsides vankumatus veendumuses millegi suhtes, kui teised sama vaadet ei jaga, kujuneb kinnisilmi uskujale ülejäänud maailmast tihti probleem, kus iga nurga taga varitseb uus probleem, sest probleem asub alati seal, kus tema maailmavaadet ei jagata. See ongi illusioonis elamine.
Mis tõmbab inimesi illusioonidesse?
Inimesel on komme ankurdada ennast seal, kus ta arvab olevat ainuvõimaliku tõe, sest inimene otsib turvatunnet, oma kodu, kindlust, millele eksistentsiaalselt toetuda.
Sinna, kus inimene leiab oma tõe, kas iseseisvalt või kollektiivsete mõjutuste kaudu, sinna seab ta ennast mugavalt sisse. Ekstreemsematel juhtudel klammerdab ta end tõe külge hirmust seda kaotada.
Illusioonides elamine on turvaline valik, milles näib meile olevat midagi “kindlat”.
Loe edasi Ilona Karula raamatust "Hinge valede nõiaring", mille viimased eksemplarid leiad Apollo raamatupoodidest ja autori e-poest www.algolemus.com/shop